Hingamisharjutus

Igapäevaelu võib olla närviline ja viib meid tihti loomulikust tasakaalust välja. Mõnikord juhtub, et unustame hingamise sootuks ära. Nii kurb kui see ka pole, enamus inimesi kasutab vaid 10% oma kopsumahust.

Märgiks sellest, et organismil on hapnikupuudus võivad olla väsimus ja energiapuudus. Hingamisest sõltub ka suurel määral meie eluea pikkus ja tervis. Hingamine puhastab ja rahustab, annab energiat. Läbi hingamise saad vabastada oma kehasse tekkinud pinged ja sellega teadlikult stressi vastu võidelda.

Siin on Sulle üks abistav ja lihtne hingamisharjutus, mida saad sooritada kõikjal, kus viibid:

Kakskümmend seotud hingetõmmet

Hinga 4 korda tugevasti sisse ja välja ning seejärel tee 1 pikk puhastav sisse-ja väljahingamine. Korda neid 5 hingetõmmet 4 korda.

Proovi järgi, tee seda harjutust hommikul ärgates või õhtul enne magama minekut voodis. Taju muutust, mida hingamine kaasa toob. Su keha on Sulle selle eest tänulik!

Jaana Kuus

 

Päevasõnum 02.02.2014

Vahest on tore kellegi nõu kuulda võtta või lubada tal otsustada. Kuid olulised otsused, mida elus vahel peame tegema peame ikka enda kanda võtma. Teised võivad küll nõu anda kuid keegi teine ei tea sinust paremini, mis on just sulle hea, mis täidab sinu eesmärke parimal viisil, mis viib sind oma unistustele lähemale. Seda tead vaid sina. Sina ise juhid oma elu. Ära kunagi anna seda rolli kellelegi teisele.
– Jaana Kuus

45350_10151251572325033_909535398_n

Tantra ja jooga

tantrajajooga-150x150Seks on keskne energia. Kui praktiseerid joogat, võitle selle vastu, kui tantrat, ülenda seda!

Kõik see tekitab meis palju küsimusi. Esimene neist:
Bhagwan, mis vahe on traditsioonilisel joogal ja tantral? Kas on tegemist erinevate nähtustega?

Tantra ja jooga on põhiolemuselt erinevad. Siht on neil üks, kuid teed selleni jõudmiseks on mitte ainult et erinevad, vaid isegi vastandlikud. See tuleb endale teadvustada kohe algul.
Jooga on ühtaegu metodoloogia. Jooga on tehnika, mitte filosoofia. Nagu tantragi põhineb ka jooga teol, meetodil, tehnikal. Ka joogas viib tulemuseni tegu, kuid protsess on erinev. Joogas tuleb võidelda, see on sõdalase tee. Tantra ei tunne võitluselementi. Vastupidi, tantras tuleb kaasa teha, olla teadvel ja teha kaasa. Jooga on seksuaalenergia teadlik allasurumine, tantra on aga teadlik kaasaminek sellega.
Tantra sõnab: mis sa ka ei oleks, ülim ei ole vastand sellele. Küsimus on sinu kasvuvõimalustes: sa võid areneda, et saavutada ülimat. Sinu ja reaalsuse vahel pole vastuolu. Sa oled osa reaalsusest, seetõttu on tarbetud võitlus, konfliktid, vastandumine loodusele. Selle asemel kasuta kõike, mida endas ja endast väljaspool leiad: kasuta selleks, et areneda.
Jooga eeldab sinult võitlust endaga selleks, et võiksid jõuda teispoolsusesse. Joogas on siinne maailma ja moksha kaks eri nähtust, samuti sa ise sellisena, nagu sa oled praegu, ja sellisena, kelleks sa tahad saada: te olete nagu kaks päris erinevat olendit. Suru alla, võitle, lahusta seda, kes sa oled, et saada selleks, kes sa tahaksid olla. Jooga selja tagant piilub surm: et sa võiksid uuesti sündida, peab sinus enne surema see, kes sa oled praegu. Tantra vaatekohast on jooga enesetapp selle sõna kõige sügavamas mõttes – su tõeline loomus peab hävima selleks, et võiksid uuesti sündida. Sa pead hülgama kõik – oma keha, instinktid, ihad.
Tantra ütleb: võta end omaks sellisena, nagu oled! See on omaksvõtt kõige sügavamas mõttes. Ära tekita lõhet enda ja reaalsuse, maailma ja nirvaana vahele! Üldse ära tekita mingisuguseid lõhesid! Tantras ei ole neile kohta. Uuestisünd ei eelda surma, vaid teisenemist, ülenemist. Kasuta selleks teisenemiseks iseennast!
Võtame näiteks seksi, selle põhilise energia, mille läbi oled sündinud ja mis on sullegi kaasa sündinud. Meie olemuse põhirakud, keha rakud, on seksuaalsed, seepärast keerlebki inimmõte nii sageli seksi ümber. Kui teha joogat, tuleb võidelda selle energiaga. Võideldes kujundad endas teise keskme. Mida enam võitled, seda enam koondud selle keskme ümber. Seks ei ole siis enam sinu kese.
Võideldes seksi vastu – tehes seda teadlikult – kujundad endas uue keskme, uue kristallisatsiooni, asetad paika uued rõhud. Siis ei ole seks enam sinu energia. Sa lood oma energiat just nimelt võideldes seksi vastu. Tekib hoopis erinev energia, erinev kese inimeses.
Kui oled valinud tantristliku tee, siis sa ei võitle seksuaalenergiaga, sa muundad ja ülendad seda, kuid mitte allasurumise läbi. Enam ei mõtle sa vaenumõtteid, su suhtumine on omaksvõttev ja lootev: see on sinu energia, see ei ole võõras, kuri ega halb. Igasugune energia on tegelikult neutraalne, see võib pöörduda sinu vastu, aga võib sind ka aidata. Sa võid teha sellest barrikaadi, aga võid teha ka sammu, sa võid seda kasutada. Õigesti kasutades saab energiast sinu liitlane, valesti kasutades vaenlane. Energia on neutraalne.
Kui inimene ilma nendele asjadele mõtlemata lihtsalt kasutab seksi, kujuneb sellest talle vaenlane, see hävitab ta; seksuaalenergia mõtlematus kasutamises sa lihtsalt sulad sellesse ära. Siit lähtubki jooga ja ütleb sellele tavalisele lihtsale mehele: jäta oma himud, võitle nende vastu, kujunda end selliseks isiksuseks, kelles pole kohta ihadele.
Tantra õpetab: teadvusta endale oma ihad, kuid ära võitle nendega. Mine oma ihaga kaasa, olles sellest täiesti teadlik, ja kui sa seda teed, tõusedki kõrgemale tasandile. Sa oled asja sees ja ometi ei ole ka. Kandud sellest kõigest läbi, olles ühtaega ka kõrvaltvaataja.
Joogal on inimestele üsna hea külgetõmme. See tuleb sellest, et jooga kujutab endast täielikku vastandit argiarusaamadele. See on neil – joogal ja argimõistusel – vähemalt ühine keel. Igaüks, kes natukenegi kaasa mõtleb, näeb, et tõesti – seks kulutab teda. Kõik ta mõtted on seksi ümber, nagu oleks ta ise mingi tahtmatu ori või marionett. Sellele jooga väitele leiab igaüks kinnitust ka oma elust. Kui siis jooga ütleb: võitle selle vastu, on see vähemasti öeldud keeles, millest sa saad hästi aru. Selles peitubki jooga külgetõmbejõud.
Tantra puhul pole asi nii lihtne. Siin tekib mitmeid küsimusi, millega argimõistus ei oska midagi peale hakata. Kuidas minna kaasa oma ihaga nii, et see sinu üle võimust ei saaks? Kuidas olla seksuaalaktis teadvel kõigest, mis sünnib? Argimõistus tunneb end häirituna – juba lähenemisviis tundub talle kuidagi kentsakas ja ohtlik. See ärritab argimõistust, iseenesest väga nutikat kavaldajat. Võib kaasa minna ihaga, seksiga, millega tahes, – ja petta end, kujutledes, et teed seda, olles teadvel kõigest. Sellest tekibki ohutunne. Ohtlik ei ole mitte tantra, ohtlik oled sa ise. Jooga külgetõmbavus tuleneb su argimõistusest, sellest, et sa surud seksuaalsust endas alla, samal ajal aga oled sellest siiski ka huvitatud.
Just seetõttu, et argimõistuse suhtumises seksi on palju ebatervet, on joogal see külgetõmbejõud, mis tal paraku on. Teisiti oleks lugu siis, kui suhtuksime seksi loomulikult, normaalselt. Meie aga ei ole loomulikud ega normaalsed… Oleme täiesti ebanormaalsed, elame ebatervislikult… Oleme lausa segased, kuid kuna ka ümberringi kõik teised elavad laias laastus samamoodi, siis me seda ei märka. Hullumeelsus on meie keskel nii üldlevinud, et mitte hull olla tundub ebanormaalne. Buddha oli ebanormaalne, Jeesus oli ebanormaalne – nad ei kuulu meie hulka. Normaalsus on meie jaoks hullumeelsus.
Argimõistus kutsub tahtmatult esile huvi jooga vastu. Kui suhtud seksi loomulikult, niisamuti nagu oma kätesse või oma silmadesse, kui võtad selle täielikult omaks kui midagi enesestmõistetavalt loomulikku, siis hakkab sind huvitama tantra – ainult sel juhul võib tantra osutuda kasulikuks paljudele. See aeg on saabumas. Esimest korda inimkonna ajaloos saavad tantra ideed omakeks rahvahulkadele, sest aeg selleks on küps. Väga võimalik, et kõik see algab Läänes. Freud, Jung, Reich ja paljud teised psühholoogid ning seksuoloogid on selleks pinna ette valmistanud. Enamasti pole nad küll ise tantrast midagi kuulnud, kuid nad on kujundanud ellusuhtumist, mis võimaldab võrsuda tantristlikul kultuuril.
Lääne psühholoogia on jõudnud järeldusele, et põhiline, mis on inimeses valesti, seostub nii või teisiti tema suhtumisega seksuaalsusesse, s.t. tuleneb hinge ja ihu lahutamise hullumeelsusest. Kuni me ei saa seda õigeks muuta, pole meil võimalik olla normaalsed ja loomulikud. See lihtsalt ei ole võimalik. Põhiline viga on väär suhtumine seksuaalsusesse.
Tegelikult ei olegi vaja mingit suhtumist – kui meil seda pole, olemegi loomulikud. Kuidas te suhtute oma silmadesse? Kas nad on kurjast või on nad jumalikud? Kas olete nende poolt või vastu? Meil ei ole siin mingit suhtumist ja see ongi loomulik. Tarvitseb vaid võtta hoiak, et silmad on kurjas, ning meil tekib probleeme nägemisega. Siis on nägemine kohe samal moel problemaatiline, nagu seda praegu on kõik, mis seostub seksiga. Sul tekib iha vaadata ja näha, aga kui sa seda teed, piinab sind süütunne. Alati, kui sa näed midagi kaunist, tunned end milleski süüdi olevat, sa oled teinud pattu… Tuttav tunne, kas pole… Muidugi tekib siis ka pahameel oma silmade vastu. Mida sagedamini tunned kiusatust oma silmad välja torgata, muide, seda on ka tõesti tehtud, on leidunud usufanaatikuid, kes uskudes, et maiste vormide nägemine üksnes takistab neil saavutamast täiuslikku jumalakaemust, on teinud end pimedaks, seda silmadekesksemaks sa muutud. Juhtub midagi absurdset: sa tahad näha rohkem ja rohkem, ning mida enam sa vaatad, seda enam tunned end olevat süüdi… Nii on juhtunud seksuaalsusega.
Tantra õpetab: võta end just sellisena, nagu sa oled. See ongi põhiline tingimus – omaksvõtt. Ainult selle kaudu võid areneda. Kasuta kõiki energiaid, mida sa endas leiad? Kuidas neid kasutada? Võta nad omaks ja jõua selgusele, mida nad endast kujutavad. Mis on seks? Mis on selle nähtuse sisim olemus? Me ei tea seda. Teame küll paljugi seksi kohta, oleme kuulnud ja lugenud… Oleme sooritanud seksuaalakte, meie vaimne seisund on aga seejuures olnud tumestatud süütundest või siis oleme tajunud toimuvat teise allutamisena endale või oleme tegutsenud kiirustades. Kõik see ei ole see, alateadvuslikult mõistad seda ka ise: seksuaalsus sellisena, nagu sa seda koged ja väljendad, ei rahulda sind, seksuaalakt ei ole sulle armastuse väljendus, kuid sa ei tea ka, mida teha. Mida enam püüad seksist loobuda, seda enam tunned, et sind tõmbab selle poole.
Sa ei või seksuaalsust eitada, kuid püüd seda teha püsib ning hävitab pidevalt su vaimu, su teadvelolekut, su tundlikkust. Niisiis käib seks edasi, kuid selles pole tundlikkust. Ainult sügav teadvelolu ja tundlikkus võimaldab meil midagi mõista. Seksuaalsust võid sa mõista ainult siis, kui liigud selles umbes nii, nagu luuletaja kõnnib lilleaias. Kui sa tunned end süüdlasena ja mõtled rohkem sellele, kuidas aed läbi käia ja välja pääsed, nii et valvur ei märkaks, pole sa suuteline sisse elama lilledesse, samastuma nendega, nägema maailma nende silmadega.
Nõnda siis õpetab tantra: võta end kui paljutasandiliste energiate müsteeriumi. Võta omaks ja liigu kaasa kõigi nende energiatega, ole tundlik, ole teadvel! Tee seda armastuse ja mõistmissooviga. Sellisel juhul tahab iga iha ise üleneda. Igast energiast saab siis su liitlane, maailmast saab nirvaana, su kehast aga tempel, pühapaik.
Jooga on eitus, tantra on jaatus. Jooga mõtleb duaalsuse termineis. Juba see sõna ise – jooga – tähendab kahe eraldiseisva asja liitmist. Liitmist küll, kuid on kujutletud, et need kaks asja on algselt eraldi.
Tantra järgi ei ole duaalsust. Kui oleks duaalsus, oleks liitmine tühi töö: kuidas sa ka ei püüaks, mis lahus on, jääbki lahku. Vaevanägemine ei lõpe iial, aga tulemust ei ole: mis lahus, jääbki lahku. Kui maailm ja jumalik on kas erinevat nähtust, ei ole võimalik neid liita. Kui nad aga tegelikult ei ole erinevad, ei ole lahus – ehkki meile võib näida, et see on nii – , siis on liitmine võimalik. Kui inimene ja Jumal on loomult erinevad, pole võimalik neid ühitada.
Tantra järgi ei ole duaalsust, duaalsus on üksnes näiv. Mis mõtet on siis kasvatada näivusi! Parem on hajutada nad kohe. Nii kõneleb tantra. Tunneta kõige ühtsust! Omaksvõtu, mitte võitluse kaudu saavutad sa ühtsuse. Võta omaks maailm, võta omaks oma keha, ära kujunda endas mingit teist keset, mis hakkab sellele omaksvõtule vastu töötama. Ära kujunda ego, ole lihtsalt teadvel oma olemasolust sellisena, nagu sa just oled. Kui võitled-heitled, on ego tingimata asjasse segatud. On raske leida joogist, kes poleks egoist. Nad võivad küll palju rääkida isetust elulaadist, kuid ei saa loobuda oma egost. Joogaprotsess iseenesest kujundab ego. Võitlus on protsess. Kui võitled, oled lausa sunnitud kujundama oma ego. Mida vihasemalt võitled, seda enam see tugevneb. Kui siis veel peaks juhtuma, et saavutad oma võitluses edu, oled kindlustanud endale seeläbi juba ka ülitugeva ego.
Tantra soovitab mitte võidelda. Kui loobuda võitlusest, ei teki ego. Kui mõistame tantrat, kerkib meis muidugi ka palju küsimusi. Kui pole võitlust, vaid üksnes omaksvõtt ja kaasaminek, siis tundub meile selline olukord harjumatu ja me lööme kartma. Kaasaminek tantristlikus mõttes on siiski midagi muud, kui oleme harjunud kujutlema. Tantra ütleb: osale, kuid ole teadvel oma osalusest. Kui oled vihane, siis tantra ei ütle: ära ole vihane. Tantra ütleb: ole vihane, puhtsüdamlikult, kuid ole teadvel sellest, et oled vihane. Tantra ei vastusta viha, vaid vaimset unisust, hämarolekut. Ole teadvel ja ole vihane! Selles peitubki meie meetodi saladus: kui oled oma vihast teadlik, viha muundub, muundub kaastundeks.
Niisiis kuulutab tantra: viha pole sulle vaenlane, vaid kaastunne algolekus – sellestsamast vihast, samast energiast saab kaastunne. Kui asud võitlusse selle vastu, ei lase sa vihal kaastundeks kujuneda. Nii et just siis, kui saavutad edu võitluses, allasurumises, oled kadunud mees. Pole enam viha, sest sa oled selle alla surunud. Ei ole ka kaastunnet, sest ainult viha on võimalik muundada kaastundeks. Kui oled edukas seksi allasurumises, pole seksi, kuid pole ka armastust, sest pole enam energiat, millest võiks kasvada armastus. Nii elad siis ilma seksita, kuid ka ilma armastuseta. Üldse oled sattunud tupikusse, sest ilma armastuseta pole ka jumalikkust, pole valgustatust ega vabadust.
Kui oled end meelestanud teravalt selle maailma vastu, pole sinu jaoks ka nirvaanat, sest just seesama maailm on vaja muundada nirvaanaks. Sellisel juhul oled end vastu seadnud kõige põhilisematele energiatele, mis on just nimelt kõige läte. Tantristlik alkeemia toonitab: ära võitle, suhtu hästi kõigisse energiatesse, mis on sulle antud. Ole tänulik, et sul on viha, on seks, on ihad. Ole tänulik, sest need kõik on peidetud lätted, mille avastamine ja kasulikuks muundamine on täiesti sinu võimuses. Ülendatud seksuaalenergia ongi armastus; nüüd on sellest eemaldatud nii mürk kui ka räpasus.
Seemned pole enamasti kuigi ilusad, kui neist aga kasvavad võrsed ja lõpuks õied, puhkeb hämmastav ilu. Ära siis viska minema seemneid, sest seda tehes heidaksid prügiurni ka tulevased õied. Neid ei ole veel nähtaval kujul olemas, kuid ometi nad on. Kasuta seemneid selleks, et võiksid imetleda õisi! Omaksvõtt, tundlik mõistvus ja teadvelolu – kui meil need on olemas, võime osaleda.
Veel üks asi, mis on tõesti midagi üsna imelikku, kuid on samal ajal üks tantra olulisemaid avastusi. Selle võiks sõnastada nii: mida sa ka ei tajuks oma vaenlasena – ahnus, viha, seks või mis tahes muu – , sellest saabki sulle vaenlane. Selle asemel võta neid kui taevasi kingitusi – tänuliku südamega.
Näiteks on tantra arendanud palju meetodeid seksuaalenergia ülendamiseks. Lähene seksuaalaktile nagu sa lähened kirikule. Suhtu suguühtesse kui palvusesse, kui meditatsiooni. Taju selles pühadust. Neid juhiseid silmas pidades saab mõistetavaks, miks on Khajuraho, Puri ja Konaraki templites maithuna’t, rituaalset suguühet kujutavad skulptuurid. Seksuaalakti templi seintel tundub ebaloogiline, eriti kristlastele, islamiusulistele ja dzainistidele. Nende skulptuuride kohalolu pühamus näib kohatu ka paljudele arenenud maitsega kunstihindajatele, kes mõnes muus ümbruses, näiteks muuseumis, oleksid valmis nautima neid kujusid kui meistriteoseid. Nüüd nad aga küsivad: mis on templil pistmist sellise kunstiga?
Khajuraho templi välisseintel on kivis kujutatud kõikmõeldavad seksuaalsed toimingud. Miks? Kristlikus kirikus oleks midagi sellist täiesti mõeldamatu.
Tänapäeva hindud tunnevad samuti nende pärast kerget piinlikkust, mis tuleb sellest, et kuigi nad pole kristlased, on kristlus neilegi nagu kogu kaasaegsele india kultuurile oma mõju avaldanud. Nii on nad siis hindud-kristlased, mis on tõesti halb, sest olla kristlane on ju iseenesest hea, kuid olla hindu-kristlane – see on midagi veidrat. Seepärast tunnevadki nad piinlikkust. Üks hindude juhte, Purshottamdas Tandan, tegi isegi ettepaneku need templid maha lõhkuda, kuna nad ei kuulu meile. Tõepoolest, nad ei näi kuuluvat meile, sest juba sajandeid pole tantra vallanud me südameid, vähemasti pole ta olnud keskne õpetus. Jooga on olnud keskne, ja joogale on Khajuraho vastuvõetamatu. Seega siis – maha lõhkuda!
Tantra õpetab meid lähenema seksuaalaktile otsekui siseneksime pühakotta. Seepärast kujutasidki tantristid oma pühamu seintel suguühtes paare. Pühakotta astudes ei jäta sa seksuaalsfääri ukse taha, vaid tood selle kaasa ja see kastub pühadusse, neisse energiatesse, mis valitsevad templis, ning sinus süveneb tunnetus, et maine ja jumalik ei ole vastandid, vaid on üks. Nad saavadki eksisteerida üksnes läbi selle polaarsuse, täiendades teineteist. Ära keskendu üksnes polaarsuse vaatlemisele, vaid näe ka sügavat ühtsust selle taga.
Tantra jaoks on kõik püha. Jäta see meelde: tantra jaoks on kõik püha, miski ei ole ebapüha. Inimesele, kellele pole omane religioosne ellusuhtumine, nii et selline asi jääb talle võõraks ja kaugeks, on kõik ebapüha, maine. Uskliku, tavapärases mõttes uskliku jaoks on miski püha ja miski on ebapüha, madal ja maine. Tantristile on kõik püha.
Mõne päeva eest vestlesin ühe kristliku misjonäriga.
Ta ütles: “Jumal lõi maailma.”
“Aga kes lõi patu?”
“Saatan.”
“Kes lõi Saatana?”
“Muidugi Jumal – ta lõi ka Saatana.”
Näete, milliste absurdsusteni viib dualistlik mõtteviis: Saatan loob patu, Jumal loob Saatana…
Tantristile ei ole Jumal ja Saatan eraldi – üks ja teine. Õieti pole üldse midagi sellist, mida võiks nimetada Saatanaks. Kõik on jumalik, kõik on püha! See tundub mulle olevat kõige õigem ja kõige sügavam vaateviis. Kui miski selles maailmas on ebapüha, siis millest see tuleb? Ma näen siin ainult kaht võimalikku alternatiivi. Võtame kõigepealt ateisti, kes ütleb, et kõik on ebapüha. Olgu siis nii, selles väites on ta samuti ületanud duaalsuse. Ta ei näe selles maailmas midagi püha. Teine alternatiiv on tantristlik – kõik on püha. Sinna vahepeale jäävad siis nii-öelda usklikud, kes tegelikult pole päriselt usklikud – kogu nende teoloogia ei kujuta endast midagi muud kui lakkamatuid ponnistusi, et ots otsaga kokku saada. Ent nad ei saa, ei saagi saama.
Kui ka ainus rakk, ainus aatom siin maailmas on ebapüha, muutub ebapühaks kogu maailm, sest kuidas võiks see üksik aatom eksisteerida pühas maailmas. Kuidas see oleks võimalik? Ta ei saa ju olelda eraldi, kõik ümbritsev toetab teda. Kui nüüd aga pühad elemendid toetavad üht ebapüha – milles on siis vahe. Üks kahest: kõik kas on püha, tingimusteta ja läbini, või siis on kõik ebapüha. Keskteed ei saa siin olla.
Tantra väidab, et kõik on püha, ja seepärast ei suudeta tantrismi mõista. See on kõige sügavam mitteduaalne õpetus või seisukoht – kui seda juba seisukohaks nimetada. Ent juba see sõna “seisukoht” ise kaasab idee duaalsusest. Pigem on see tunnetatud ühtsus, elav ühtsus.
Niipalju siis neist kahest teest, joogast ja tantrast. Tantra ei ole nii külgetõmbav, sest meie teadvus on väärdunud ja risustatud. Terviklik, harmooniline loomus tajub aga vaistlikult tantra seesmist ilu. Joogal on rohkem külgetõmmet meie häiritud teadvuse tõttu. Pea silmas, et selle, kas miski on sinu jaoks külgetõmbav või mitte, otsustab just sinu teadvus.
Ma ei taha sugugi öelda, et jooga kaudu ei võiks kusagile välja jõuda. Võib ka läbi jooga, kuid mitte sellise jooga, nagu ta meil on levinud. Meie prevalveeriv jooga polegi tõeliselt jooga, vaid teie segadusse viidud teadvuse kujutlus joogast.
Jooga võib olla üks valgustumise teid, kuid see on võimalik ikka vaid siis, kui su vaim on terve. Näiteks Mahavira – ta on jooga teel, kuid tegelikult ta ei suru alla seksi, ta on seda tunda saanud, ta on elanud. Ta on sellega igakülgselt tutvust teinud ja siis on see talle kasutuks muutunud ning ära langenud. Buddha on samuti jooga teel, kuid ka tema on elanud, on kogenud elu; ta ei võitle.
Niipea, kui tunnetad midagi, oled sellest ka vaba. See langeb sinust ära, nagu langevad sügisesed lehed. See ei ole loobumine, selles pole vähimatki võitlusmomenti. Silmitse Buddha palet – see ei ole võitleja näoilme. Buddha pilt – see on ju lausa rahu sümbol!
Silmitse joogide nägusid – neil peegeldub võitlus. Nad nagu istuksid vulkaani otsas. Vaadates nende silmadesse näed, et nad on oma haigused sügavale alla surunud, kuid kaugemale pole nad jõudnud.
Tervislikus maailmas, kus kõik elavad vastavuses oma loomusele, ilma et juhinduksid teistest ja poseeriksid, on nii jooga kui ka tantra ühtviisi võimalikud. Keegi võib avastada sügava tundlikkuse, mis üleneb, teine jälle võib jõuda sellisesse punkti, kus igasugune iha näib talle kasutu ja langeb temast ära sügisese lehena.
Meile on vaja tervet ja loomulikku teadvust. Kui see on olemast, viivad meid ühtviisi sihile nii jooga kui ka tantra. Meie nii-öelda haiges ühiskonnas on mõlemad väljavaated piiratud – kui valime jooga, siis mitte seepärast, et iha on saanud meie jaoks kasutuks. Oh ei! Iha on meile endiselt tähendusrikas, ei lange iseenesest ära sügisese lehena – me peame ta ära rebima.
Kui valime jooga, valime selle kui allasurumise tehnika. Valides tantra, valime selle kui kavaldamise, peene pettuse. Kui vaim pole puhas, viivad ühtviisi eksiteele nii tantra kui ka jooga. Alustamiseks on vajalik terve vaim, eriti just seksuaalselt terve – siis ei ole raske alustada ja sa võid valida oma teeks jooga või tantra.
On kahte liiki inimesi: loomu poolest mehed ja loomu poolest naised – mitte bioloogiliselt vaid psühholoogiliselt. Mehelikele loomustele, kes on agressiivsed ja ekstravertsed, sobib rohkem jooga tee, neile aga kes on loomult naised, passiivsed, vägivaldsusetud, vastuvõtlikud, neile on kohasem tantra tee.
Tantra traditsioon on tulvil naisjumalusi: Kali, Tara, paljud devid, bhairavid. Joogas ei kuule neist midagi. Joogas on meesjumalad. Jooga on väljapoole, tantra aga sissepoole liikuv energia. Kasutades tänapäeva psühholoogia mõisteid, võib öelda, et jooga on ekstravertne, tantra aga introvertne süsteem.
Kõik sõltub meie sisimast loomusest. Kui oled introvert, pole võitlus sinu ala, kui oled ekstravert, tunned end selle keskel hästi.
Kuid me ei ole seesmiselt harmooniline tervik; oleme üks suur vastuoluline, muserdatud segadik. Just seepärast ei aitagi meid õieti miski. Vastupidi – kõik, mis me ette võtame, kahjustab meid: jooga kahjustab, tantra kahjustab, isegi iga arstirohi, mille me sisse võtame, tekitab meis mingi uue haiguse.
Niisiis ei taha ma väita, et sa ei jõua sihile ka jooga abi. Asetan põhirõhu tantrale vaid seepärast, et oleme siinkohal nõuks võtnud selgusele jõuda, mida tantra endast kujutab.

Osho, “Tantra, Vaimsus ja seks” 1994.

Päevasõnum 01.02.2014

Igalühel meist on vahest häid ja halbu päevi. Tegelikult pole ei head ega halba sest see on meie enda valida, kuidas me otsustame suhtuda inimestesse kellega kokku puutume või olukordadesse millesse satume. Kui ise oleme positiivsed ja püüame mitte midagi võtta isiklikult siis kogeme headust, armastust ja toredaid olukordi ning mis saaks veel päeva paremaks teha kui rõõm, mis sind igas hetkes saadab. Suurim erinevus sinu hea ja halva päeva vahel seisneb sinu suhtumises!
– Jaana Kuus
01.02.14