Kerge on inimesel alati öelda, et ma ei kuule kõrgemat juhatust, ei kuule iseennast, ingleid, Jumalat…aga kui tihti võtad vaevaks päriselt kuulata, kogu oma hingega, südamega? Kui tihti kuulad, mida on öelda sulle vihmal või tuulel; milliseid sõnumeid toob sulle vaikne vesi järves või tormine meri; millest kõnelevad puud ja kivid; mida räägib sulle päike või kuu; millest räägib sulle tähistaevas või maa su jalge all; mida räägib sulle paigalseis su elus. Kui tihti kuulad oma keha tema appikarjetes või õndsusetundes? Kui tihti kuulad sa omaenda hinge soove ja vajadusi, appikarjet sinu enda armastuse järele? Kui tihti kuulad sa teist inimest tõeliselt ära, ilma püüdmata oma seisukohti pähe määrida või rääkida oma lugu? Kui tihti julged sa kuulata lihtsalt vaikust ja lased sel endaga kõneleda armastuse keeles?
Tõeline kuulamine eeldab täielikku kohalolu. Kui sa kuulad, siis samal ajal ei saa sa olla mõtetes eilses ega homses. Sa oled vaid siin ja praegu. Vaikselt kuulata ja võta vastu see, mida sulle öelda proovitakse. Vahel tulevad sõnumid sinuni tuhandel eri moel, külvates su teele märke ja vihjeid, kuni sa ükskord mõistad ja aru saad, kuulama hakkad ning lõpetad vastuseismise elu loomulikule kulule.
– Jaana
Sellel hetkel kui sa kaotad oma iseseisvuse, kaotad sa oma vabaduse. Vabaduse olla see, kes sa oled. Ja kõik mis edasi juhtub, on ainult võitlus oma vabaduse säilitamise eest, iseenda kaotamise eest. Kui sa kasutad teist inimest karguna, et olla edukam,