Kindlasti oled kuulnud õpetusest, et me ei tohiks põgeneda mingist olukorrast, sest see jääb meid taga ajama ja korduma senikaua, kuniks sellega silmitsi seisame, et põgenemine on nõrkuse märk. See on tõsi ja enamjao eluliste hirmudega silmast-silma kohtumine võimaldab neil lahustuda. Mõnikord on aga elus nii, et me satume olukordadesse, mis pole meile oma olemuselt mingil põhjusel vastuvõetavad ja tekitavad tugevaid tundeid. Sellises olukorras on meil sisuliselt kolm valikut:
- Jääda ja muuta oma suhtumist. Sa võid jääda sellesse situatsiooni ja valida teadlikult, et suhtud kõigesse, mis edasi juhtub armastusega. Sa võid muuta oma suhtumist nii antud olukorda kui ka inimestesse, kes sellega seotud, samuti muuta seda, kuidas sa otsustad reageerida erinevatele sündmustele oma elus. Igal juhul anna endast parim, et muuta oma nägemust, suhtumist ja mõtteid võrreldes varasemaga positiivsemaks või anna neile uus tähendus.
- Jääda ja kannatada. Saad hunniku emotsioone ja pilte, mille läbi edasisi emotsioone luua mille läbi kannatuste hulk suureneb veelgi. Ego on see, kes tahaks väga edasi võidelda, tõestada, et sa saad hakkama, et sa peaksid kõigega silmitsi seisma. Aga ei ole mõtet ennast suruda iga hinna eest õppima ja arenema sest mõnikord võib olla areng hoopis see, kui sa otsustad käituda teisiti, kui oled seni harjunud. Kui oled harjunud vaikselt kannatama ja oma tunded alla suruma võid lubada oma tunded voolama ja tuua need nähtavale neid väljendades (kasvõi iseenda jaoks). Pole vajalik jääda elu lõpuni hirmudele otsa vaatama ja püüda neid tervendada läbi välise olukorra sest nii on oht jääda negatiivsete sündmuste nõiaringi ja jääda iseendaga võitlema kuniks elu läheb mööda. Muutus tekib ikka läbi sisemaailma ja vahest lihtsalt on vaja ära tunda ja endale aega anda, et mitte enesest üle astuma hakata ja kannatusi oma ellu juurde luua. Sellisesse olukorda, kus on esindatud kõik komponendid, mis varasemalt on tekitanud emotsionaalseid läbielamisi tuleb suhtuda ülima ettevaatlikkusega, kuna piir endale kannatuste loomise ja emotsionaalse kahjustamise ning sellest olukorrast teadlikkuse ja tarkusega väljumise vahel on õhkõrn, sel kriitilisel hetkel on vahest raske jääda tasakaalu ja iseenda keskmesse, eriti siis kui on olnud palju läbielamisi ja raskeid emotsioone. Tihti kaldub alateadlik meel just negatiivses suunas kuna minevikus on olnud sarnaseid tugevaid emotsioone ja endalegi märkamatult oled olukorras, mida poleks teadlikult kunagi oma ellu valinud. Ei ole tark samasisulist olukorda korrata enne, kui oled nii tugev ja enesekindel, et sisimas tunned, et oled rahus kõigega mis OLI ja ON ning sa saad hakkama, mis iganes ka sinu välises maailmas ei juhtuks.
- Lahku. Kui sa ikka tead, et see olukord, millega silmitsi seisad tekitab sulle palju stressi ja ärevust ja lööb su psüühika täiesti sassi siis ei ole mõtet ennast juhtida olukordadesse või käitumismustritesse, kus sa saad haiget. See on justkui enesekaitse, ellujäämisrefleks mis aktiveerub ja oma tundeid ei tohiks mingil juhul ignoreerida. Kui me riputame pildi seinale, siis astume ikka sammukese tagasi, et näha, ega see viltu pole. Lahkumine ongi tagasi astumise samm. Ebameeldivast olukorrast lahkumine pole alati põgenemise märk. See on julguse märk. See on enesearmastuse ja endast lugupidamise märk. See on tarkuse ja teadlikkuse märk. See on hoolivuse ja armastuse märk. See on teadmine, et kõik on nagu see on ja see pole sulle vastuvõetav või on ennast ammendanud. Võibolla oled sa juba proovinud muuta oma suhtumist kuid sellest kahjuks alati ei piisa. Sa oled juba oma hirmudele tuhandeid kordi otsa vaadanud kuid näed, et sellest pole mingit kasu. Sa ei läheks ju kunagi poriloiku püherdama, n.ö igaks juhuks lootes- äkki ei saa mudaseks. Inimese meel on nii keerukas ja teda juba leppima ei pane asjadega, mis on vastuolus sinu sisemiste tõekspidamisetega. Lahkudes Sa tead, et sinu võimuses pole midagi muuta ja sa tunnistad ennast sellisena nagu sa oled- sa ei peagi muutuma, et seda olukorda välja kannatada või sellesse mahtuda. Ja üsna tõenäoliselt oledki sellesse olukorda sattunud vaid seetõttu, et mingi osa sinust soovis minevikku korrata või isegi valus püherdada. Sinu armastus iseenda vastu on sulle kõigest tähtsam. Sinu heaolu on kõigest tähtsam. Sinu rahu on kõigest tähtsam. Nüüd on su ees uued rajad, olukorrad ja inimesed ja sa ei pea seda mis oli rohkem valima oma ellu. Lahkudes saad minna ära ja emotsioonivabalt ning väga kergelt ja selgelt mõista, miks sa üldse lahkuma pidid, mida sa tegelikult kartsid, tundsid. Kui näed mõnda hirmu, siis saad sellele teadlikult otsa vaadata ja see lahustub. Sa saad kõik enda jaoks selgelt lahti mõtestada ja oled tõused sellest kõigest kõrgemale.
Iga lahkumine pole põgenemine. Oluline on igas olukorras tunnetada, kas sul saab olema pärast seda sündmust hea enesetunne või mitte. See on indikaatoriks valikute kohta, mida teha olukordades, kui laine üle pea kokku ähvardab lüüa. Kuula oma sisetunnet ja julge jääda kui vaja ja lahkuda kui nii tundub just sel hetkel õige. Lähtu rahust oma südames. Valik on alati sinu.
Jaana