Ammustel aegadel arutasid Jumalad, kuhu peita inimeste jaoks jumalikkus, eluõnn.
Üks ütles: “Paneme selle kõige kõrgema mäe otsa.”
Teised vastasid: “Ei, inimesed ronivad, saavad selle kätte.”
Teine ütles: “Viime selle sügavale merepõhja.”
Taas kord sama vastus: “Ei, inimesed sukelduvad, saavad kätte.”
Kolmas ütles: “Peidame selle sügavale maapõue.”
Taas vastati: “Ei, kaevavad selle välja.”
Siis keegi eemalt hõikas: “Mis te arvate, kui peidame selle inimese enda südamesse, sealt ei oska keegi otsida.”
Asi otsustatud, kõik olid nõus.