Meil kõigil on oma tee, omad rajad ja elu on täis lõputuid kordusi. aga Sinu enda teadlikkusest sõltub alati see, kuidas mingis olukorras käitud ja otsustad reageerida. Sellest saabki sinu elukogemus.
Tõlkisin ära ühe minu arvates väga sügavamõttelise ja ilusa lõigu Portia Nelsoni raamatust “There is Hole in my Sidewalk” mida mõned võivad mõista, mõned mitte, kuid minu meelest on seda siin alati hea läbi lugeda, kui oled kaotanud ühenduse iseendaga või meenutada endale siintoodut siis kui miski liiga palju elus korduma hakkab, et sul on alati valik oma teadlikkust kasutades kõike muuta.
Esimene peatükk. Ma kõnnin mööda tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel. Ma kukun sisse. Ma olen eksinud. Ma olen abitu. See pole minu süü. See võtab terve igaviku, et leida väljapääs.
Teine peatükk. Ma kõnnin mööda sama tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel. Ma teesklen, et ma ei näe seda. Ma kukun uuesti sisse. Ma ei suuda uskuda, et olen samas kohas. Aga see pole minu süü. Ja see võtab ikkagi kaua aega, et välja saada.
Kolmas peatükk. Ma kõnnin mööda sama tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel. Ma näen seda. Ma ikkagi kukun sisse. Milline harjumus! Mu silmad on avatud. Ma tean. kus ma olen. See on minu süü. Ma saan kohe välja.
Neljas peatükk. Ma kõnnin mööda sama tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel. Ma kõnnin selle kõrvalt mööda.
Viies peatükk. Ma kõnnin mööda teist tänavat.