Ma kartsin olla üksi, kuni ma õppisin ennast armastama.
Ma kartsin ebaõnnestuda kuni ma mõistsin, et ma ebaõnnestun vaid siis kui ma isegi ei luba endal proovida.
Ma kartsin edu, kuni ma mõistsin et ma lihtsalt pean lihtsalt olema rahul iseendaga.
Ma kartsin teiste arvamust, kuni ma õppisin, et inimestel on alati minu kohta on arvamus ja kõik arvamused on ajas muutuvad.
Ma kartsin hülgamist, kuniks ma õppisin usaldama iseennast.
Ma kartsin valu, kuniks õppisin, et see on nii oluline ja isegi vajalik mu hinge kasvuks ja arenguks.
Ma kartsin tõde, kuniks ma nägin koledust, mis on loodud läbi valede.
Ma kartsin elu, kuniks kogesin ilu.
Ma kartsin surma, kuni ma mõistsin, et see ei pole lõpp vaid algus.
Ma kartsin oma saatust, kuni ma mõistsin, et mul on võimalus et muuta oma elu ja selle kulgu.
Ma kartsin vihkamist, kuni nägin, et pole midagi enamat kui teadmatus.
Ma kartsin armastust, kuni see puudutas mu südant ja pani pimeduse kaduma lõpututesse päikeselistesse päevadesse.
Ma kartsin naeruvääristamist, kuni ma õppisin enda üle naerma.
Ma kartsin vanemaks saamist, kuni ma mõistsin et ammutan tarkust juurde iga päev.
Ma kartsin tulevikku, kuni ma mõistsin et elu läheb järjest paremaks.
Ma kartsin minevikku, kuni ma mõistsin, et see ei saa mulle enam haiget teha.
Ma kartsin pimedust, kuni ma nägin ilu tähtede valgusest.
Ma kartsin valgust, kuni sain teada, et tõde annab mulle jõudu.
Ma kartsin muutust, kuni ma olin selle tunnistajaks.
Ma kartsin elu, kuniks õppisin seda usaldama.
Tekst tundmatult autorilt.