Olen otsinud sind tühjadelt põldudelt,
käed kaevamas mustas mullas…
Olen otsinud sind allikavee kargusest ja
järvevee lummavast peegeldusest…
Olen otsinud sind mererandadest ja ookeaniliivast
siledaks lihvitud kivide pinnalt…
Olen otsinud sind liivaluidetelt ja kõrbetest
akaatsiapuude vilust…
Olen otsinud sind mägede tippudest ja maa-alustest koobastest
metsaonnidest ja pinnasemustritest kuristiku serval…
Olen otsinud sind puudevarjust ja metsalagendikelt
linnulaulu ja huntide keskelt…
Olen otsinud sind lõhnavatest lilleaedadest ja rooside õielehtedest
aasalilli korjates mesilaste seltsist…
Olen otsinud sind rabalaugastest ja soodest,
kuremarjade ja päevakoerade keskelt…
Olen otsinud sind nõiamooride tarkustest,
ja metsas vaikselt haldjaid hüüdes…
Olen otsinud sind õekeste seltsist
ja vanaemade pajatusi kuulates…
Olen otsinud sind armastusega toite luues
ja rahu kõikjale tuues…
Olen otsinud sind tantsides ja lauldes,
hingemandalaid joonistades…
Olen otsinud sind murul lebades pilvi vaadates
vikerkaart ja tähti imetledes…
Olen otsinud sind laste päid paitades
neid lohutades ja nendega koos mängides…
Olen otsinud sind armsama embusest,
kõikvõimsast armastusetundest…
Olen otsinud sind pisaratega südant pestes,
otsinud sind rõõmust ja vahel muremõtetestki…
Kaugetelt maadelt olen sind otsinud
ja kodulähedastelt karjamaadelt…
Olen otsinud sind paikadest, kus kedagi pole varem käinud,
oma südamest olen sind otsinud…
hingepõldude lõpututelt lagendikelt
põhjatust kaevust oma olemuse sügavustes.
Aegade algusest peale olen sind otsinud.
Kõike seda, KES MA OLEN.
Olen seda alati kokku otsinud ja sellega hinge toitnud.
Vahel leidnud ja siis jälle midagi kaotanud, ning otsinud taas.
Kõikjal kuhu lähen, otsin ma sind ikka ja jälle.
Sest see on minu olemus. Otsida endas seda ürgnaist, Kõiksuse Ema,
kes elab igas naises aegade algusest alates.
Seepärast ma luban endal olla see, kes ma olen.
See on suurim kingitus, mida saan endale teha.
Nii kasvab mu vägi.
Nii saan oma armastuse maailma kanda.
– Jaana
