Iga muutus on muutus paremuse poole…ALATI!

photo_handsbirdsKui midagi väga suurt ja eluliselt väga tähtsat lõpeb- töösuhe, partnerlussuhe või mingi pikk eluetapp, on inimesel kombeks kaotatut taga nutta, sest sisemusse jääb justkui tühimik, tunne justkui oled kaotanud osakese endast ja sul tuleb hakata end taas looma, mis sunnib mugavustsoonist välja astuma. Sellises olukorras on vahest raske märgata, miks see lõpp tuli ja miks ta tuli sellisel kujul nagu ta tuli. Selles olukorras on raske märgata tõde, sest emotsioonid käivad üle pea ja võid olla nii hõivatud enesele valede rääkimisega, et ei suudagi näha kogu selle olukorraga seotud õnnistusi.

Kuid tõde on see, et kui sa oled olnud rahulolematu, siis peabki see miski, mis on sinu jaoks mingis mõttes “vale” lõppema, et saaksid ruumi teha ning elu saaks anda sulle midagi paremat, sest seda oled ju oma südames salamisi soovinud. Elu annab sulle, mida oled küsinud ja tõde on see, et elul on alati sinu jaoks varuks parim võimalik plaan ning see ületab tihtipeale kõik su unistused ja ootused, senised kogemused ja toob su ellu mõõtmatult palju head.

Iga muutus on alati muutus paremuse poole!

Ava oma silmad, et seda näha ja kahel käel tänutundes oma ellu vastu võtta.

Jaana

5 elukogemust

14716184_10154603291803185_2939569446302671706_nMeil kõigil on oma tee, omad rajad ja elu on täis lõputuid kordusi. aga Sinu enda teadlikkusest sõltub alati see, kuidas mingis olukorras käitud ja otsustad reageerida. Sellest saabki sinu elukogemus.

Tõlkisin ära ühe minu arvates väga sügavamõttelise ja ilusa lõigu Portia Nelsoni raamatust “There is Hole in my Sidewalk” mida mõned võivad mõista, mõned mitte, kuid minu meelest on seda siin alati hea läbi lugeda, kui oled kaotanud ühenduse iseendaga või meenutada endale siintoodut siis kui miski liiga palju elus korduma hakkab, et sul on alati valik oma teadlikkust kasutades kõike muuta.

Esimene peatükk. Ma kõnnin mööda tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel. Ma kukun sisse. Ma olen eksinud. Ma olen abitu. See pole minu süü. See võtab terve igaviku, et leida väljapääs.

Teine peatükk. Ma kõnnin mööda sama tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel. Ma teesklen, et ma ei näe seda. Ma kukun uuesti sisse. Ma ei suuda uskuda, et olen samas kohas. Aga see pole minu süü. Ja see võtab ikkagi kaua aega, et välja saada.

Kolmas peatükk. Ma kõnnin mööda sama tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel. Ma näen seda. Ma ikkagi kukun sisse. Milline harjumus! Mu silmad on avatud. Ma tean. kus ma olen. See on minu süü. Ma saan kohe välja.

Neljas peatükk. Ma kõnnin mööda sama tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel. Ma kõnnin selle kõrvalt mööda.

Viies peatükk. Ma kõnnin mööda teist tänavat.

Pettumustundest

Pettumusetunne- mis see ikkagi on, mis nii sageli inimesi külastab ja paneb ennast väljendama läbi sõnapaari- olen pettunud? Tihtipeale ollakse pettunud iseendas, teistes, elus ja olukordades, millesse satutakse ja see loob palju kannatusi, mis pole tegelikult üldse vajalikud.

Pettumusetunne tekib, kui on konflikt nähtava ja nähtamatu, alateadvuse ja teadvuse vahel, illusioorse ja nähtava tegelikkuse vahel, tõese ja vale vahel, mõistuse ja südame vahel, Kõrgema mina ja madalama mina (ego)  vahel. Mõni inimene armastab kogeda maailma läbi pettumusetunde ja ta kogeb seda kõikjal, millega kokku puutub. See on õpitud kogemus, kuid loob tugeva energeetilise blokeeringu, mis sarnaseid pettumustundega seotud kogemusi üha uuesti erinevatel tasanditel ellu tõmbab.

Mis siis ikkagi pettumusetundesse viib? Näiteks olukord, kus inimene otsib väljastpoolt iseennast seda “miskit” mida ta ise ka ei tea, aga mis peaks tema arvates “olema midagi erilist”. Ja kui tulemus ei vasta nendele ootustele, mida tihtipeale ikka juhtub, siis on tulemuseks suur pettumus. Iga pettumusetunde puhul taskuks endalt küsida, kuidas ma selle olukorra oma ellu tõmbasin? Kas ma tegin ennast väiksemaks kui ma tegelikult olen, et sellele tasandile laskusin, mille ma enda arvates olin ületanud juba aastaid tagasi? Mida ma endale sellega seoses valetasin? Kas ma ehitasin õhulosse? Millise vale-reaalsuse ma enda jaoks oma mõtetega lõin?

Oletame, et otsustame minna midagi õppima ja õpetaja, kes ette astub, ei paista olevat see, kellena me teda ette kujutasime. Me olime talle peale projetseerinud oma nägemuse sellest, kes me tahtsime et ta oleks aga tema oli ikka see, kes ta on. Tema ise. Pettumustunde tõttu ei suuda me teda vastu võtta sellisena, nagu ta on. Me ei suuda näha, et temas on väga palju suurepäraseid omadusi, mis on tegelikult isegi veel paremad kui me oskasime ette kujutada. Väga palju tekib pettumustunnet ka suhetes- algselt projetseeritakse partnerile kõik need väärtused, mida me tahame, et tal oleks, idealiseerime ja paneme silma kinni. Aga tasapisi näeme ikka tõde- elu näitab just sedasama- kõik on nagu see on ja meil jääb üle vaid sellega leppida või edasi liikuda. Pettumustunde taga peitub alati õppetund- meile oli seda kogemust vaja, kuniks me õpime rohkem usaldama iseennast ja tegema enda jaoks kõrgemaid valikuid; samuti olema rohkem teadlikud sellest, kuidas loome ahela mõte-tunded-emotsioonid.

Mõnikord võetakse pettumuse ohvriks iseennast (iseendas pettumine), mõnikord otsitakse seda väljastpoolt (pettumine teistes inimestes ja välistes olukordades). Pettumustunde vältimiseks ongi oluline lahti lasta sellest mõttemustrist, millega endale ootusi luuakse. See on seotud nn. vajadusega ette-mõelda, muretseda, ennast kaitsta, samuti sisemiste hirmudega. Lase sellel kõigel minna.

Kui sa ütled endale, et sa ei suuda mitte kunagi ette mõelda, mis tegelikult juhtuma hakkab või mis on lõpptulemus ja lased endal olla käesolevas hetkes- saad sellest osa just sellisena nagu see hetk on. Eriline ja täiuslik, justnagu sina ise.

Ole alati uudishimulik ja avatud võtma vastu seda mis ON. Keskendu sellele, mida sa enda jaoks saad kogeda, õppida, näha, tunda, tajuda selles olukorras, nendes tingimustes. Lahendus on alati elamine hetkes. Ära oota kunagi kelleltki midagi. Kui pole ootusi, pole ka pettumust. Ainult siis saab iga hetk ja olukord muutuda su jaoks omaette kingituseks. Kõik on palju parem kui sa isegi arvata oskad.

Jaana

Mõistujutt eluõnnest

13247856_1131346460251274_9223093532237660493_o

Ammustel aegadel arutasid Jumalad, kuhu peita inimeste jaoks jumalikkus, eluõnn.

Üks ütles: “Paneme selle kõige kõrgema mäe otsa.”
Teised vastasid: “Ei, inimesed ronivad, saavad selle kätte.”
Teine ütles: “Viime selle sügavale merepõhja.”
Taas kord sama vastus: “Ei, inimesed sukelduvad, saavad kätte.”
Kolmas ütles: “Peidame selle sügavale maapõue.”
Taas vastati: “Ei, kaevavad selle välja.”
Siis keegi eemalt hõikas: “Mis te arvate, kui peidame selle inimese enda südamesse, sealt ei oska keegi otsida.”
Asi otsustatud, kõik olid nõus.

Sel päeval kui sa sündisid…

ingel

Sel päeval kui sa sündisid, hüüdis ingel sinu nime
ja taevast langes täht, mis näitas sulle teed…
su ema hoidis kätel sind ja isa rõõmustas
et sündin’d väike ime, nii täiuslik ja hea.

Sinust sai päikesekiir,
Sinust sai lootusekiir,
Sinust sai rõõmukiir,
Sinust sai tarkusekiir,
Sinust sai armastusekiir,
Sinust sai valge valguse kiir.

Nüüd oled sa siin ja ingel hüüab su nime…
Kas kuulad?…Kas kuuled?…
Sa unustasid, miks tulid,
kuid sa oled ju siin…
Sa oled ju siin…

Seepärast targalt oma aega kasuta.
HINGA. ELA. KOGE. RÕÕMUSTA. ARMASTA.

Sa oled päikesekiir,
Sa oled lootusekiir,
Sa oled rõõmukiir,
Sa oled tarkusekiir,
Sa oled armastusekiir,
Sa oled valge valguse kiir.

                                                      – Jaana (24.05.2016)

Miks lahkumine pole alati põgenemine

VysJBA1466061939Kindlasti oled kuulnud õpetusest, et me ei tohiks põgeneda mingist olukorrast, sest see jääb meid taga ajama ja korduma senikaua, kuniks sellega silmitsi seisame, et põgenemine on nõrkuse märk. See on tõsi ja enamjao eluliste hirmudega silmast-silma kohtumine võimaldab neil lahustuda. Mõnikord on aga elus nii, et me satume olukordadesse, mis pole meile oma olemuselt mingil põhjusel vastuvõetavad ja tekitavad tugevaid tundeid. Sellises olukorras on meil sisuliselt kolm valikut:

  • Jääda ja muuta oma suhtumist. Sa võid jääda sellesse situatsiooni ja valida teadlikult, et suhtud kõigesse, mis edasi juhtub armastusega. Sa võid muuta oma suhtumist nii antud olukorda kui ka inimestesse, kes sellega seotud, samuti muuta seda, kuidas sa otsustad reageerida erinevatele sündmustele oma elus. Igal juhul anna endast parim, et muuta oma nägemust, suhtumist ja mõtteid võrreldes varasemaga positiivsemaks või anna neile uus tähendus.
    • Jääda ja kannatada. Saad hunniku emotsioone ja pilte, mille läbi edasisi emotsioone luua mille läbi kannatuste hulk suureneb veelgi. Ego on see, kes tahaks väga edasi võidelda, tõestada, et sa saad hakkama, et sa peaksid kõigega silmitsi seisma. Aga ei ole mõtet ennast suruda iga hinna eest õppima ja arenema sest mõnikord võib olla areng hoopis see, kui sa otsustad käituda teisiti, kui oled seni harjunud. Kui oled harjunud vaikselt kannatama ja oma tunded alla suruma võid lubada oma tunded voolama ja tuua need nähtavale neid väljendades (kasvõi iseenda jaoks). Pole vajalik jääda elu lõpuni hirmudele otsa vaatama ja püüda neid tervendada läbi välise olukorra sest nii on oht jääda negatiivsete sündmuste nõiaringi ja jääda iseendaga võitlema kuniks elu läheb mööda. Muutus tekib ikka läbi sisemaailma ja vahest lihtsalt on vaja ära tunda ja endale aega anda, et mitte enesest üle astuma hakata ja kannatusi oma ellu juurde luua. Sellisesse olukorda, kus on esindatud kõik komponendid, mis varasemalt on tekitanud emotsionaalseid läbielamisi tuleb suhtuda ülima ettevaatlikkusega, kuna piir endale kannatuste loomise ja emotsionaalse kahjustamise ning sellest olukorrast teadlikkuse ja tarkusega väljumise vahel on õhkõrn, sel kriitilisel hetkel on vahest raske jääda tasakaalu ja iseenda keskmesse, eriti siis kui on olnud palju läbielamisi ja raskeid emotsioone. Tihti kaldub alateadlik meel just negatiivses suunas kuna minevikus on olnud sarnaseid tugevaid emotsioone ja endalegi märkamatult oled olukorras, mida poleks teadlikult kunagi oma ellu valinud. Ei ole tark samasisulist olukorda korrata enne, kui oled nii tugev ja enesekindel, et sisimas tunned,  et oled rahus kõigega mis OLI ja ON ning sa saad hakkama, mis iganes ka sinu välises maailmas ei juhtuks.
    • Lahku. Kui sa ikka tead, et see olukord, millega silmitsi seisad tekitab sulle palju stressi ja ärevust ja lööb su psüühika täiesti sassi siis ei ole mõtet ennast juhtida olukordadesse või käitumismustritesse, kus sa saad haiget. See on justkui enesekaitse, ellujäämisrefleks mis aktiveerub ja oma tundeid ei tohiks mingil juhul ignoreerida. Kui me riputame pildi seinale, siis astume ikka sammukese tagasi, et näha, ega see viltu pole. Lahkumine ongi tagasi astumise samm. Ebameeldivast olukorrast lahkumine pole alati põgenemise märk. See on julguse märk. See on enesearmastuse ja endast lugupidamise märk. See on tarkuse ja teadlikkuse märk. See on hoolivuse ja armastuse märk. See on teadmine, et kõik on nagu see on ja see pole sulle vastuvõetav või on ennast ammendanud. Võibolla oled sa juba proovinud muuta oma suhtumist kuid sellest kahjuks alati ei piisa. Sa oled juba oma hirmudele tuhandeid kordi otsa vaadanud kuid näed, et sellest pole mingit kasu. Sa ei läheks ju kunagi poriloiku püherdama, n.ö igaks juhuks lootes- äkki ei saa mudaseks. Inimese meel on nii keerukas ja teda juba leppima ei pane asjadega, mis on vastuolus sinu sisemiste tõekspidamisetega. Lahkudes Sa tead, et sinu võimuses pole midagi muuta ja sa tunnistad ennast sellisena nagu sa oled- sa ei peagi muutuma, et seda olukorda välja kannatada või sellesse mahtuda. Ja üsna tõenäoliselt oledki sellesse olukorda sattunud vaid seetõttu, et mingi osa sinust soovis minevikku korrata või isegi valus püherdada. Sinu armastus iseenda vastu on sulle kõigest tähtsam. Sinu heaolu on kõigest tähtsam. Sinu rahu on kõigest tähtsam.  Nüüd on su ees uued rajad, olukorrad ja inimesed ja sa ei pea seda mis oli rohkem valima oma ellu. Lahkudes saad minna ära ja emotsioonivabalt ning väga kergelt ja selgelt mõista, miks sa üldse lahkuma pidid, mida sa tegelikult kartsid, tundsid. Kui näed mõnda hirmu, siis saad sellele teadlikult otsa vaadata ja see lahustub. Sa saad kõik enda jaoks selgelt lahti mõtestada ja oled tõused sellest kõigest kõrgemale.

Iga lahkumine pole põgenemine. Oluline on igas olukorras tunnetada, kas sul saab olema pärast seda sündmust hea enesetunne või mitte. See on indikaatoriks valikute kohta, mida teha olukordades, kui laine üle pea kokku ähvardab lüüa. Kuula oma sisetunnet ja julge jääda kui vaja ja lahkuda kui nii tundub just sel hetkel õige. Lähtu rahust oma südames. Valik on alati sinu.

Jaana