Jookse end vabaks

jooksmineMe ju teame väga hästi, kui kasulik on tervisesport, kuid selle tegemiseks jõuame mõttest kaugemale tihtipeale vaid kolmandikul juhtudel. Igapäevaaskeldused tunduvad alati tähtsamad ja olulisemad ning enda jaoks erinevaid põhjendusi tuues lükkame me tihtipeale sportimist edasi määramata tulevikku.

Soovitan sul hakata regulaarselt jooksmas käima kui sa seda veel ei tee. Kindlasti on su kodu ümbruses mõnusaid radasid, kus seda ideaalselt teha saad. Eriti hea on, kui saad joosta looduses- metsas, jõe või mere ääres.  Kui sa oma tihedast päevakavast sobivat aega ei leia siis tõuse hommikul pool tundi varem kui tavaliselt. Sa ei pea jooksma esialgu sugugi palju, piisab 1-2 kilomeetrist. See võtab aega maksimaalselt 15 minutit! Kui iga päev on sinu jaoks liiga tihti, siis proovi ülepäeviti. Hiljem, kui oled selleks juba valmis võid koormusi tasapisi suurendada aga sellega pole kiiret. Tähtis on see, kuidas sa jooksed ja see, et sa üldse jooksed.

Osho on pakkunud välja ühe väga hea meditatsiooni jooksmiseks- kujutle, kuidas su jalad joostes kammitsaist vabanevad. Jälgi oma hingamist, eriti seda kuidas sa välja hingad. Soomussaapad võivad olla tekkinud su jalge ümber seetõttu, et sinu vabadust on suuresti piiratud, näiteks lapsepõlves on sulle liiga palju ette kirjutatud mida tohib või ei tohi. Sellest lähtuvalt võib esialgu olla päris raske oma jalgu kammitsaist vabastada. Sellest ei maksa ära kohkuda, kui see esimese korraga kohe ei õnnestu. On täitsa normaalne, et su jalad on esialgu nagu tina täis ja neid on raske maa küljest lahti tõsta. Kui sul ükskord see õnnestub ja sa oma jalad “tagasi saad”, siis sa tunned kohe, kuidas sa joostes suisa lendad- nii kergelt, muretult ja vabalt nagu sa mitte iial varem pole seda teinud.

Teine meditatsioon mida joostes proovida on seotud tuulega. Õrn tuuleõhk on alati õhus- kujutle, kuidas vastutuul võtab joostes sinust endaga kaasa kõik halvad mõtted, tunded, kõik selle mis sind enam ei teeni, on see siis seotud mõne konkreetse elusündmuse või inimesega. Mida tugevam on tuul, seda rohkem see sinust kaasa viib ja kaugemale kannab. Tunneta, kuidas sa puhastud läbi tuule ja kui kerge ja hea sul ühtäkki hakkab.

Proovi neid meditatsioone jooksmise ajal, see muudab jooksmise sinu jaoks palju huvitavamaks. Siis ei pea sa enam mõtlema sellele, et sul on raske vaid Sa sukeldud sügavamale oma kehasse, jälgid selle mõtteid, reaktsioone ja tundeid.

Minu meelest annab hommikune jooksmine eriti mõnusa tunde ja toonuse kogu päevaks. Lisaks tuleb alati jooksmise ajal pähe mõni hea idee, mõtted selginevad ja ühtäkki võib tekkida ka lahendus mõnele sind vaevanud probleemile.  Sellepärast soovitangi joosta vaikuses, mitte kõrvaklapid peas. Nii saad paremini kontakti oma sisemise häälega.

Ära kunagi jookse otseselt sellepärast, et kaalust alla võtta või läbida mingi kindlalt suur arv kilomeetreid.  Jookse sellepärast, et  see paneb su kehas energia liikuma, kogu su olemuse särama ja parandab sinu enesetunnet.

Alusta oma vabadusejooksu juba täna. Päike tervitab sind õues ja su keha on sulle tänulik iga minuti eest, mida tema heaks kulutad. Kui oled jooksu lõpetanud, palu päikesel täita oma aura puhta valgusega. Nii saad tõeliselt puhta ja värskena alustada oma päeva. 

Jaana Kuus

Tantra ja jooga

tantrajajooga-150x150Seks on keskne energia. Kui praktiseerid joogat, võitle selle vastu, kui tantrat, ülenda seda!

Kõik see tekitab meis palju küsimusi. Esimene neist:
Bhagwan, mis vahe on traditsioonilisel joogal ja tantral? Kas on tegemist erinevate nähtustega?

Tantra ja jooga on põhiolemuselt erinevad. Siht on neil üks, kuid teed selleni jõudmiseks on mitte ainult et erinevad, vaid isegi vastandlikud. See tuleb endale teadvustada kohe algul.
Jooga on ühtaegu metodoloogia. Jooga on tehnika, mitte filosoofia. Nagu tantragi põhineb ka jooga teol, meetodil, tehnikal. Ka joogas viib tulemuseni tegu, kuid protsess on erinev. Joogas tuleb võidelda, see on sõdalase tee. Tantra ei tunne võitluselementi. Vastupidi, tantras tuleb kaasa teha, olla teadvel ja teha kaasa. Jooga on seksuaalenergia teadlik allasurumine, tantra on aga teadlik kaasaminek sellega.
Tantra sõnab: mis sa ka ei oleks, ülim ei ole vastand sellele. Küsimus on sinu kasvuvõimalustes: sa võid areneda, et saavutada ülimat. Sinu ja reaalsuse vahel pole vastuolu. Sa oled osa reaalsusest, seetõttu on tarbetud võitlus, konfliktid, vastandumine loodusele. Selle asemel kasuta kõike, mida endas ja endast väljaspool leiad: kasuta selleks, et areneda.
Jooga eeldab sinult võitlust endaga selleks, et võiksid jõuda teispoolsusesse. Joogas on siinne maailma ja moksha kaks eri nähtust, samuti sa ise sellisena, nagu sa oled praegu, ja sellisena, kelleks sa tahad saada: te olete nagu kaks päris erinevat olendit. Suru alla, võitle, lahusta seda, kes sa oled, et saada selleks, kes sa tahaksid olla. Jooga selja tagant piilub surm: et sa võiksid uuesti sündida, peab sinus enne surema see, kes sa oled praegu. Tantra vaatekohast on jooga enesetapp selle sõna kõige sügavamas mõttes – su tõeline loomus peab hävima selleks, et võiksid uuesti sündida. Sa pead hülgama kõik – oma keha, instinktid, ihad.
Tantra ütleb: võta end omaks sellisena, nagu oled! See on omaksvõtt kõige sügavamas mõttes. Ära tekita lõhet enda ja reaalsuse, maailma ja nirvaana vahele! Üldse ära tekita mingisuguseid lõhesid! Tantras ei ole neile kohta. Uuestisünd ei eelda surma, vaid teisenemist, ülenemist. Kasuta selleks teisenemiseks iseennast!
Võtame näiteks seksi, selle põhilise energia, mille läbi oled sündinud ja mis on sullegi kaasa sündinud. Meie olemuse põhirakud, keha rakud, on seksuaalsed, seepärast keerlebki inimmõte nii sageli seksi ümber. Kui teha joogat, tuleb võidelda selle energiaga. Võideldes kujundad endas teise keskme. Mida enam võitled, seda enam koondud selle keskme ümber. Seks ei ole siis enam sinu kese.
Võideldes seksi vastu – tehes seda teadlikult – kujundad endas uue keskme, uue kristallisatsiooni, asetad paika uued rõhud. Siis ei ole seks enam sinu energia. Sa lood oma energiat just nimelt võideldes seksi vastu. Tekib hoopis erinev energia, erinev kese inimeses.
Kui oled valinud tantristliku tee, siis sa ei võitle seksuaalenergiaga, sa muundad ja ülendad seda, kuid mitte allasurumise läbi. Enam ei mõtle sa vaenumõtteid, su suhtumine on omaksvõttev ja lootev: see on sinu energia, see ei ole võõras, kuri ega halb. Igasugune energia on tegelikult neutraalne, see võib pöörduda sinu vastu, aga võib sind ka aidata. Sa võid teha sellest barrikaadi, aga võid teha ka sammu, sa võid seda kasutada. Õigesti kasutades saab energiast sinu liitlane, valesti kasutades vaenlane. Energia on neutraalne.
Kui inimene ilma nendele asjadele mõtlemata lihtsalt kasutab seksi, kujuneb sellest talle vaenlane, see hävitab ta; seksuaalenergia mõtlematus kasutamises sa lihtsalt sulad sellesse ära. Siit lähtubki jooga ja ütleb sellele tavalisele lihtsale mehele: jäta oma himud, võitle nende vastu, kujunda end selliseks isiksuseks, kelles pole kohta ihadele.
Tantra õpetab: teadvusta endale oma ihad, kuid ära võitle nendega. Mine oma ihaga kaasa, olles sellest täiesti teadlik, ja kui sa seda teed, tõusedki kõrgemale tasandile. Sa oled asja sees ja ometi ei ole ka. Kandud sellest kõigest läbi, olles ühtaega ka kõrvaltvaataja.
Joogal on inimestele üsna hea külgetõmme. See tuleb sellest, et jooga kujutab endast täielikku vastandit argiarusaamadele. See on neil – joogal ja argimõistusel – vähemalt ühine keel. Igaüks, kes natukenegi kaasa mõtleb, näeb, et tõesti – seks kulutab teda. Kõik ta mõtted on seksi ümber, nagu oleks ta ise mingi tahtmatu ori või marionett. Sellele jooga väitele leiab igaüks kinnitust ka oma elust. Kui siis jooga ütleb: võitle selle vastu, on see vähemasti öeldud keeles, millest sa saad hästi aru. Selles peitubki jooga külgetõmbejõud.
Tantra puhul pole asi nii lihtne. Siin tekib mitmeid küsimusi, millega argimõistus ei oska midagi peale hakata. Kuidas minna kaasa oma ihaga nii, et see sinu üle võimust ei saaks? Kuidas olla seksuaalaktis teadvel kõigest, mis sünnib? Argimõistus tunneb end häirituna – juba lähenemisviis tundub talle kuidagi kentsakas ja ohtlik. See ärritab argimõistust, iseenesest väga nutikat kavaldajat. Võib kaasa minna ihaga, seksiga, millega tahes, – ja petta end, kujutledes, et teed seda, olles teadvel kõigest. Sellest tekibki ohutunne. Ohtlik ei ole mitte tantra, ohtlik oled sa ise. Jooga külgetõmbavus tuleneb su argimõistusest, sellest, et sa surud seksuaalsust endas alla, samal ajal aga oled sellest siiski ka huvitatud.
Just seetõttu, et argimõistuse suhtumises seksi on palju ebatervet, on joogal see külgetõmbejõud, mis tal paraku on. Teisiti oleks lugu siis, kui suhtuksime seksi loomulikult, normaalselt. Meie aga ei ole loomulikud ega normaalsed… Oleme täiesti ebanormaalsed, elame ebatervislikult… Oleme lausa segased, kuid kuna ka ümberringi kõik teised elavad laias laastus samamoodi, siis me seda ei märka. Hullumeelsus on meie keskel nii üldlevinud, et mitte hull olla tundub ebanormaalne. Buddha oli ebanormaalne, Jeesus oli ebanormaalne – nad ei kuulu meie hulka. Normaalsus on meie jaoks hullumeelsus.
Argimõistus kutsub tahtmatult esile huvi jooga vastu. Kui suhtud seksi loomulikult, niisamuti nagu oma kätesse või oma silmadesse, kui võtad selle täielikult omaks kui midagi enesestmõistetavalt loomulikku, siis hakkab sind huvitama tantra – ainult sel juhul võib tantra osutuda kasulikuks paljudele. See aeg on saabumas. Esimest korda inimkonna ajaloos saavad tantra ideed omakeks rahvahulkadele, sest aeg selleks on küps. Väga võimalik, et kõik see algab Läänes. Freud, Jung, Reich ja paljud teised psühholoogid ning seksuoloogid on selleks pinna ette valmistanud. Enamasti pole nad küll ise tantrast midagi kuulnud, kuid nad on kujundanud ellusuhtumist, mis võimaldab võrsuda tantristlikul kultuuril.
Lääne psühholoogia on jõudnud järeldusele, et põhiline, mis on inimeses valesti, seostub nii või teisiti tema suhtumisega seksuaalsusesse, s.t. tuleneb hinge ja ihu lahutamise hullumeelsusest. Kuni me ei saa seda õigeks muuta, pole meil võimalik olla normaalsed ja loomulikud. See lihtsalt ei ole võimalik. Põhiline viga on väär suhtumine seksuaalsusesse.
Tegelikult ei olegi vaja mingit suhtumist – kui meil seda pole, olemegi loomulikud. Kuidas te suhtute oma silmadesse? Kas nad on kurjast või on nad jumalikud? Kas olete nende poolt või vastu? Meil ei ole siin mingit suhtumist ja see ongi loomulik. Tarvitseb vaid võtta hoiak, et silmad on kurjas, ning meil tekib probleeme nägemisega. Siis on nägemine kohe samal moel problemaatiline, nagu seda praegu on kõik, mis seostub seksiga. Sul tekib iha vaadata ja näha, aga kui sa seda teed, piinab sind süütunne. Alati, kui sa näed midagi kaunist, tunned end milleski süüdi olevat, sa oled teinud pattu… Tuttav tunne, kas pole… Muidugi tekib siis ka pahameel oma silmade vastu. Mida sagedamini tunned kiusatust oma silmad välja torgata, muide, seda on ka tõesti tehtud, on leidunud usufanaatikuid, kes uskudes, et maiste vormide nägemine üksnes takistab neil saavutamast täiuslikku jumalakaemust, on teinud end pimedaks, seda silmadekesksemaks sa muutud. Juhtub midagi absurdset: sa tahad näha rohkem ja rohkem, ning mida enam sa vaatad, seda enam tunned end olevat süüdi… Nii on juhtunud seksuaalsusega.
Tantra õpetab: võta end just sellisena, nagu sa oled. See ongi põhiline tingimus – omaksvõtt. Ainult selle kaudu võid areneda. Kasuta kõiki energiaid, mida sa endas leiad? Kuidas neid kasutada? Võta nad omaks ja jõua selgusele, mida nad endast kujutavad. Mis on seks? Mis on selle nähtuse sisim olemus? Me ei tea seda. Teame küll paljugi seksi kohta, oleme kuulnud ja lugenud… Oleme sooritanud seksuaalakte, meie vaimne seisund on aga seejuures olnud tumestatud süütundest või siis oleme tajunud toimuvat teise allutamisena endale või oleme tegutsenud kiirustades. Kõik see ei ole see, alateadvuslikult mõistad seda ka ise: seksuaalsus sellisena, nagu sa seda koged ja väljendad, ei rahulda sind, seksuaalakt ei ole sulle armastuse väljendus, kuid sa ei tea ka, mida teha. Mida enam püüad seksist loobuda, seda enam tunned, et sind tõmbab selle poole.
Sa ei või seksuaalsust eitada, kuid püüd seda teha püsib ning hävitab pidevalt su vaimu, su teadvelolekut, su tundlikkust. Niisiis käib seks edasi, kuid selles pole tundlikkust. Ainult sügav teadvelolu ja tundlikkus võimaldab meil midagi mõista. Seksuaalsust võid sa mõista ainult siis, kui liigud selles umbes nii, nagu luuletaja kõnnib lilleaias. Kui sa tunned end süüdlasena ja mõtled rohkem sellele, kuidas aed läbi käia ja välja pääsed, nii et valvur ei märkaks, pole sa suuteline sisse elama lilledesse, samastuma nendega, nägema maailma nende silmadega.
Nõnda siis õpetab tantra: võta end kui paljutasandiliste energiate müsteeriumi. Võta omaks ja liigu kaasa kõigi nende energiatega, ole tundlik, ole teadvel! Tee seda armastuse ja mõistmissooviga. Sellisel juhul tahab iga iha ise üleneda. Igast energiast saab siis su liitlane, maailmast saab nirvaana, su kehast aga tempel, pühapaik.
Jooga on eitus, tantra on jaatus. Jooga mõtleb duaalsuse termineis. Juba see sõna ise – jooga – tähendab kahe eraldiseisva asja liitmist. Liitmist küll, kuid on kujutletud, et need kaks asja on algselt eraldi.
Tantra järgi ei ole duaalsust. Kui oleks duaalsus, oleks liitmine tühi töö: kuidas sa ka ei püüaks, mis lahus on, jääbki lahku. Vaevanägemine ei lõpe iial, aga tulemust ei ole: mis lahus, jääbki lahku. Kui maailm ja jumalik on kas erinevat nähtust, ei ole võimalik neid liita. Kui nad aga tegelikult ei ole erinevad, ei ole lahus – ehkki meile võib näida, et see on nii – , siis on liitmine võimalik. Kui inimene ja Jumal on loomult erinevad, pole võimalik neid ühitada.
Tantra järgi ei ole duaalsust, duaalsus on üksnes näiv. Mis mõtet on siis kasvatada näivusi! Parem on hajutada nad kohe. Nii kõneleb tantra. Tunneta kõige ühtsust! Omaksvõtu, mitte võitluse kaudu saavutad sa ühtsuse. Võta omaks maailm, võta omaks oma keha, ära kujunda endas mingit teist keset, mis hakkab sellele omaksvõtule vastu töötama. Ära kujunda ego, ole lihtsalt teadvel oma olemasolust sellisena, nagu sa just oled. Kui võitled-heitled, on ego tingimata asjasse segatud. On raske leida joogist, kes poleks egoist. Nad võivad küll palju rääkida isetust elulaadist, kuid ei saa loobuda oma egost. Joogaprotsess iseenesest kujundab ego. Võitlus on protsess. Kui võitled, oled lausa sunnitud kujundama oma ego. Mida vihasemalt võitled, seda enam see tugevneb. Kui siis veel peaks juhtuma, et saavutad oma võitluses edu, oled kindlustanud endale seeläbi juba ka ülitugeva ego.
Tantra soovitab mitte võidelda. Kui loobuda võitlusest, ei teki ego. Kui mõistame tantrat, kerkib meis muidugi ka palju küsimusi. Kui pole võitlust, vaid üksnes omaksvõtt ja kaasaminek, siis tundub meile selline olukord harjumatu ja me lööme kartma. Kaasaminek tantristlikus mõttes on siiski midagi muud, kui oleme harjunud kujutlema. Tantra ütleb: osale, kuid ole teadvel oma osalusest. Kui oled vihane, siis tantra ei ütle: ära ole vihane. Tantra ütleb: ole vihane, puhtsüdamlikult, kuid ole teadvel sellest, et oled vihane. Tantra ei vastusta viha, vaid vaimset unisust, hämarolekut. Ole teadvel ja ole vihane! Selles peitubki meie meetodi saladus: kui oled oma vihast teadlik, viha muundub, muundub kaastundeks.
Niisiis kuulutab tantra: viha pole sulle vaenlane, vaid kaastunne algolekus – sellestsamast vihast, samast energiast saab kaastunne. Kui asud võitlusse selle vastu, ei lase sa vihal kaastundeks kujuneda. Nii et just siis, kui saavutad edu võitluses, allasurumises, oled kadunud mees. Pole enam viha, sest sa oled selle alla surunud. Ei ole ka kaastunnet, sest ainult viha on võimalik muundada kaastundeks. Kui oled edukas seksi allasurumises, pole seksi, kuid pole ka armastust, sest pole enam energiat, millest võiks kasvada armastus. Nii elad siis ilma seksita, kuid ka ilma armastuseta. Üldse oled sattunud tupikusse, sest ilma armastuseta pole ka jumalikkust, pole valgustatust ega vabadust.
Kui oled end meelestanud teravalt selle maailma vastu, pole sinu jaoks ka nirvaanat, sest just seesama maailm on vaja muundada nirvaanaks. Sellisel juhul oled end vastu seadnud kõige põhilisematele energiatele, mis on just nimelt kõige läte. Tantristlik alkeemia toonitab: ära võitle, suhtu hästi kõigisse energiatesse, mis on sulle antud. Ole tänulik, et sul on viha, on seks, on ihad. Ole tänulik, sest need kõik on peidetud lätted, mille avastamine ja kasulikuks muundamine on täiesti sinu võimuses. Ülendatud seksuaalenergia ongi armastus; nüüd on sellest eemaldatud nii mürk kui ka räpasus.
Seemned pole enamasti kuigi ilusad, kui neist aga kasvavad võrsed ja lõpuks õied, puhkeb hämmastav ilu. Ära siis viska minema seemneid, sest seda tehes heidaksid prügiurni ka tulevased õied. Neid ei ole veel nähtaval kujul olemas, kuid ometi nad on. Kasuta seemneid selleks, et võiksid imetleda õisi! Omaksvõtt, tundlik mõistvus ja teadvelolu – kui meil need on olemas, võime osaleda.
Veel üks asi, mis on tõesti midagi üsna imelikku, kuid on samal ajal üks tantra olulisemaid avastusi. Selle võiks sõnastada nii: mida sa ka ei tajuks oma vaenlasena – ahnus, viha, seks või mis tahes muu – , sellest saabki sulle vaenlane. Selle asemel võta neid kui taevasi kingitusi – tänuliku südamega.
Näiteks on tantra arendanud palju meetodeid seksuaalenergia ülendamiseks. Lähene seksuaalaktile nagu sa lähened kirikule. Suhtu suguühtesse kui palvusesse, kui meditatsiooni. Taju selles pühadust. Neid juhiseid silmas pidades saab mõistetavaks, miks on Khajuraho, Puri ja Konaraki templites maithuna’t, rituaalset suguühet kujutavad skulptuurid. Seksuaalakti templi seintel tundub ebaloogiline, eriti kristlastele, islamiusulistele ja dzainistidele. Nende skulptuuride kohalolu pühamus näib kohatu ka paljudele arenenud maitsega kunstihindajatele, kes mõnes muus ümbruses, näiteks muuseumis, oleksid valmis nautima neid kujusid kui meistriteoseid. Nüüd nad aga küsivad: mis on templil pistmist sellise kunstiga?
Khajuraho templi välisseintel on kivis kujutatud kõikmõeldavad seksuaalsed toimingud. Miks? Kristlikus kirikus oleks midagi sellist täiesti mõeldamatu.
Tänapäeva hindud tunnevad samuti nende pärast kerget piinlikkust, mis tuleb sellest, et kuigi nad pole kristlased, on kristlus neilegi nagu kogu kaasaegsele india kultuurile oma mõju avaldanud. Nii on nad siis hindud-kristlased, mis on tõesti halb, sest olla kristlane on ju iseenesest hea, kuid olla hindu-kristlane – see on midagi veidrat. Seepärast tunnevadki nad piinlikkust. Üks hindude juhte, Purshottamdas Tandan, tegi isegi ettepaneku need templid maha lõhkuda, kuna nad ei kuulu meile. Tõepoolest, nad ei näi kuuluvat meile, sest juba sajandeid pole tantra vallanud me südameid, vähemasti pole ta olnud keskne õpetus. Jooga on olnud keskne, ja joogale on Khajuraho vastuvõetamatu. Seega siis – maha lõhkuda!
Tantra õpetab meid lähenema seksuaalaktile otsekui siseneksime pühakotta. Seepärast kujutasidki tantristid oma pühamu seintel suguühtes paare. Pühakotta astudes ei jäta sa seksuaalsfääri ukse taha, vaid tood selle kaasa ja see kastub pühadusse, neisse energiatesse, mis valitsevad templis, ning sinus süveneb tunnetus, et maine ja jumalik ei ole vastandid, vaid on üks. Nad saavadki eksisteerida üksnes läbi selle polaarsuse, täiendades teineteist. Ära keskendu üksnes polaarsuse vaatlemisele, vaid näe ka sügavat ühtsust selle taga.
Tantra jaoks on kõik püha. Jäta see meelde: tantra jaoks on kõik püha, miski ei ole ebapüha. Inimesele, kellele pole omane religioosne ellusuhtumine, nii et selline asi jääb talle võõraks ja kaugeks, on kõik ebapüha, maine. Uskliku, tavapärases mõttes uskliku jaoks on miski püha ja miski on ebapüha, madal ja maine. Tantristile on kõik püha.
Mõne päeva eest vestlesin ühe kristliku misjonäriga.
Ta ütles: “Jumal lõi maailma.”
“Aga kes lõi patu?”
“Saatan.”
“Kes lõi Saatana?”
“Muidugi Jumal – ta lõi ka Saatana.”
Näete, milliste absurdsusteni viib dualistlik mõtteviis: Saatan loob patu, Jumal loob Saatana…
Tantristile ei ole Jumal ja Saatan eraldi – üks ja teine. Õieti pole üldse midagi sellist, mida võiks nimetada Saatanaks. Kõik on jumalik, kõik on püha! See tundub mulle olevat kõige õigem ja kõige sügavam vaateviis. Kui miski selles maailmas on ebapüha, siis millest see tuleb? Ma näen siin ainult kaht võimalikku alternatiivi. Võtame kõigepealt ateisti, kes ütleb, et kõik on ebapüha. Olgu siis nii, selles väites on ta samuti ületanud duaalsuse. Ta ei näe selles maailmas midagi püha. Teine alternatiiv on tantristlik – kõik on püha. Sinna vahepeale jäävad siis nii-öelda usklikud, kes tegelikult pole päriselt usklikud – kogu nende teoloogia ei kujuta endast midagi muud kui lakkamatuid ponnistusi, et ots otsaga kokku saada. Ent nad ei saa, ei saagi saama.
Kui ka ainus rakk, ainus aatom siin maailmas on ebapüha, muutub ebapühaks kogu maailm, sest kuidas võiks see üksik aatom eksisteerida pühas maailmas. Kuidas see oleks võimalik? Ta ei saa ju olelda eraldi, kõik ümbritsev toetab teda. Kui nüüd aga pühad elemendid toetavad üht ebapüha – milles on siis vahe. Üks kahest: kõik kas on püha, tingimusteta ja läbini, või siis on kõik ebapüha. Keskteed ei saa siin olla.
Tantra väidab, et kõik on püha, ja seepärast ei suudeta tantrismi mõista. See on kõige sügavam mitteduaalne õpetus või seisukoht – kui seda juba seisukohaks nimetada. Ent juba see sõna “seisukoht” ise kaasab idee duaalsusest. Pigem on see tunnetatud ühtsus, elav ühtsus.
Niipalju siis neist kahest teest, joogast ja tantrast. Tantra ei ole nii külgetõmbav, sest meie teadvus on väärdunud ja risustatud. Terviklik, harmooniline loomus tajub aga vaistlikult tantra seesmist ilu. Joogal on rohkem külgetõmmet meie häiritud teadvuse tõttu. Pea silmas, et selle, kas miski on sinu jaoks külgetõmbav või mitte, otsustab just sinu teadvus.
Ma ei taha sugugi öelda, et jooga kaudu ei võiks kusagile välja jõuda. Võib ka läbi jooga, kuid mitte sellise jooga, nagu ta meil on levinud. Meie prevalveeriv jooga polegi tõeliselt jooga, vaid teie segadusse viidud teadvuse kujutlus joogast.
Jooga võib olla üks valgustumise teid, kuid see on võimalik ikka vaid siis, kui su vaim on terve. Näiteks Mahavira – ta on jooga teel, kuid tegelikult ta ei suru alla seksi, ta on seda tunda saanud, ta on elanud. Ta on sellega igakülgselt tutvust teinud ja siis on see talle kasutuks muutunud ning ära langenud. Buddha on samuti jooga teel, kuid ka tema on elanud, on kogenud elu; ta ei võitle.
Niipea, kui tunnetad midagi, oled sellest ka vaba. See langeb sinust ära, nagu langevad sügisesed lehed. See ei ole loobumine, selles pole vähimatki võitlusmomenti. Silmitse Buddha palet – see ei ole võitleja näoilme. Buddha pilt – see on ju lausa rahu sümbol!
Silmitse joogide nägusid – neil peegeldub võitlus. Nad nagu istuksid vulkaani otsas. Vaadates nende silmadesse näed, et nad on oma haigused sügavale alla surunud, kuid kaugemale pole nad jõudnud.
Tervislikus maailmas, kus kõik elavad vastavuses oma loomusele, ilma et juhinduksid teistest ja poseeriksid, on nii jooga kui ka tantra ühtviisi võimalikud. Keegi võib avastada sügava tundlikkuse, mis üleneb, teine jälle võib jõuda sellisesse punkti, kus igasugune iha näib talle kasutu ja langeb temast ära sügisese lehena.
Meile on vaja tervet ja loomulikku teadvust. Kui see on olemast, viivad meid ühtviisi sihile nii jooga kui ka tantra. Meie nii-öelda haiges ühiskonnas on mõlemad väljavaated piiratud – kui valime jooga, siis mitte seepärast, et iha on saanud meie jaoks kasutuks. Oh ei! Iha on meile endiselt tähendusrikas, ei lange iseenesest ära sügisese lehena – me peame ta ära rebima.
Kui valime jooga, valime selle kui allasurumise tehnika. Valides tantra, valime selle kui kavaldamise, peene pettuse. Kui vaim pole puhas, viivad ühtviisi eksiteele nii tantra kui ka jooga. Alustamiseks on vajalik terve vaim, eriti just seksuaalselt terve – siis ei ole raske alustada ja sa võid valida oma teeks jooga või tantra.
On kahte liiki inimesi: loomu poolest mehed ja loomu poolest naised – mitte bioloogiliselt vaid psühholoogiliselt. Mehelikele loomustele, kes on agressiivsed ja ekstravertsed, sobib rohkem jooga tee, neile aga kes on loomult naised, passiivsed, vägivaldsusetud, vastuvõtlikud, neile on kohasem tantra tee.
Tantra traditsioon on tulvil naisjumalusi: Kali, Tara, paljud devid, bhairavid. Joogas ei kuule neist midagi. Joogas on meesjumalad. Jooga on väljapoole, tantra aga sissepoole liikuv energia. Kasutades tänapäeva psühholoogia mõisteid, võib öelda, et jooga on ekstravertne, tantra aga introvertne süsteem.
Kõik sõltub meie sisimast loomusest. Kui oled introvert, pole võitlus sinu ala, kui oled ekstravert, tunned end selle keskel hästi.
Kuid me ei ole seesmiselt harmooniline tervik; oleme üks suur vastuoluline, muserdatud segadik. Just seepärast ei aitagi meid õieti miski. Vastupidi – kõik, mis me ette võtame, kahjustab meid: jooga kahjustab, tantra kahjustab, isegi iga arstirohi, mille me sisse võtame, tekitab meis mingi uue haiguse.
Niisiis ei taha ma väita, et sa ei jõua sihile ka jooga abi. Asetan põhirõhu tantrale vaid seepärast, et oleme siinkohal nõuks võtnud selgusele jõuda, mida tantra endast kujutab.

Osho, “Tantra, Vaimsus ja seks” 1994.

Armastus ja seksuaalsus

osho armastus“Need kolm asja on vaja teadmiseks võtta: kõige madalam armastus on seks- see on füüsiline- ja kõige kõrgem armastuse väljendus on kaastunne. Seks on allpool armastust, kaastunne on kõrgemal kui armastus, armastus on täpselt keskel. Ainult väga vähesed inimesed teavad, mis armastus on. 99% inimestest kahjuks mõtlevad, et seksuaalsus ongi armastus- see ei ole nii. Seksuaalsus on väga loomalik; sellel on võimalik kasvada armastuseks, kuid see ei ole tegelikult armastus, see on ainult võimalikkus. Kui sa oled sellest teadlik, tähelepanelik ja mediteeriv siis saab seks muunduda armastuseks. Ja kui sinu meditatsioon saab täielikuks, piiramatuks, saab armastus muunduda kaastundeks. Seks on seeme, armastus on lill, kaastunne on lõhn. Buddha on määratlenud kaastunnet kui armastust pluss meditatsioon. Kui sinu armastus pole ainult iha teise inimese järele, kui sinu armastus pole ainult vajadus, kui sinu armastus on jagamine, kui sinu armastus pole mitte kerjus vaid keiser, kui su armastus mitte ainult ei küsi tagasi vaid on valmis ka andma- et jagada rõõmu andmisest- siis lisage sellele meditatsioon ja puhas aroom on vabastatud. See ongi kaastunne, kaastunne ongi kõige kõrgem nähtus.”

– Osho

Tantristlik armastus kui meditatsioonitehnika

shivajadevi-150x150Shiva ütles Devile: “Kallistustes, sulnis printsess, tunneta armastust igavese eluna!”

Shiva alustab kõnet armastusest. Esimene meditatsioonitehnika on seotud armastusega, sest armastus on kõige lähemal sellele rahuseisundile, milleta meditatsioon on mõeldamatu. Kui sa ei suuda armastada, ei õnnestu sul ennast lõdvaks lasta. Kui oskad lõdvestuda, raugeda rahuseisundisse, võid ka armastada.
Pinge all olev inimene ei suuda armastada. Miks? Pinge-inimene on orienteeritud eesmärgile. Ta võib näiteks raha teha, ei saa aga armastada, sest armastusel puudub eesmärk – kui on tõesti tegemist armastusega. Sa ei saa armastust panka panna või tugevdada selle läbi oma ego. Armastus on tegelikult midagi kõige absurdsemat, mida võib kujutleda – tal ei ole mingit eesmärki väljaspool iseennast.
Raha teenid sa mingil eesmärgil, teenimine ise on vahend. Maja ehitad selleks, et võiksid hiljem selles elada – siingi on tegemist vahendi ja eesmärgiga. Armastus ei ole vahend. Miks sa armastad? Mispärast sa armastad? Armastus on eesmärk iseeneses. Seepärast ei saa armastada ükski kalkuleeriv ja loogiliselt mõtlev inimene, kellele on tähtsad niisugused asjad nagu vahendid ja eesmärgid. See, kes mõtleb nendes mõistetes, lihtsalt peab olema pideva pinge all, sest eesmärk võib realiseeruda üksnes tulevikus, mitte siin ja praegu.
Sa ehitad maja, järelikult ei saa sa selles elada praegu. Enne pead ta valmis ehitama. Sa võid elada selles praegu pooleliolevas majas kunagi tulevikus, kuid mitte praegu. Sa kogud raha; su pangaarve kasvab suureks kunagi tulevikus, praegu on ta alles üsna väike. Vahendeid pead kasutama praegu ja eesmärgid realiseeruvad tulevikus.
Armastus on siin ja praegu, ja tulevik kui mõiste langeb hoopis ära. Seepärast on armastus nii lähedane meditatsioonile. Ka surm on seepärast lähedane meditatsioonile – temagi on siin ja praegu – kui ta saabub. Kui surm on kätte jõudnud, võid sa surra üksnes siin ja praegu, mitte tulevikus. Samuti ei saa sa surra minevikus. Surm on alati olevikuline.
Surm, armastus, meditatsioon – kõik nad on olevikulised. Kui su meelt varjutab surmahirm, ei suuda sa armastada. Kui mõte armastusele heidutab sind, ei saa sa mediteerida. Kui sa ei hooli mediteerimisest, on su elu kasutu – mitte vahendi ja eesmärgi mõttes, vaid sügavamas tähenduses.
Võib tunduda imelik seostada neid kolme – armastust, surma ja meditatsiooni. Tegelikult see pole imelik, nad on sarnased elamused. Kui oled leidnud juurdepääsu ühele, leiad selle ka teisele.
Shiva alustab armastusest. Ta ütleb:
“Kallistustes, sulnis printsess, tunneta armastust igavese eluna!”
Mida see tähendab? Nii mõndagi. Kõigepealt seda, et armastuses on üksnes olevik. Minevik ja tulevik on haihtunud. Sa liigud oleviku ruumis, praeguses hetkes. Seetõttu ütlevadki targad mehed, et armunud on pimedad ja hullud. See tähendabki seda, et nad ei näe minevikku ega tulevikku.
Mis on siis juhtunud armastajatega? Nad liiguvad täielikult vaid olevikuhetkes, arvestamata mineviku või tulevikuga – neid aegu nende jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Pimedad on nad nende meelest, kes pidevalt kõike arvestavad, aga, kes ei suhtu ellu kalkulaatorite kombel, neile on nad prohvetid. Neile, kes ei kaluleeri, on armastav vaade ainus õige pilk elule.
Ütlen kokkuvõtteks veel kord: armastuses ei ole minevikku ega tulevikku. Mis on aga olevik? See on olevik üksnes nende kahe – mineviku ja tuleviku vahel, seega midagi relatiivset. Kui aga pole minevikku ega tulevikku, mida peame siis silmas oleviku all? Mõiste olevik kaotab oma tähenduse. Seepärast ei kasutanudki Shiva sõna olevik, vaid ütles “igavene elu”. Seega siis igavik, sisenemine igavikku.
Oleme harjunud jaotama aega kolmeks: minevik, olevik, tulevik. Nii mõelda on vale, olemuslikult vale. Aeg jaotub minevikuks ja tulevikuks. Olevik ei ole osa ajast, vaid osake igavikust. See, mis on möödas, on aeg, ja see, mis tuleb, on ka aeg. See, mis on, ei ole aeg, sest ta ei möödu, ta on alati siin. See nüüd on alati siin – alati. See nüüd on igavene.
Kui alustad liikumist minevikust, ei jõua sa kunagi olevikku – sa jõuad tulevikku. Minevikust jõuad alati tulevikku. Olevikust ei jõua sa kunagi tulevikku. Olevikus võid jõuda aina sügavamale ja sügavamale olevikku – ja see ongi see igavene elu.
Võime öelda ka nii: teekond minevikust tulevikku on aeg. Aeg kujutab endast liikumist tasasel maal, horisontaalis. Sel hetkel, mil oled olevikus, dimensioon muutub, nüüd liigud sa vertikaalselt, kas üles või alla, kõrgustesse või sügavustesse, igatahes mitte enam horisontaalselt! Buddha ja Shiva elavad igavikus, mitte ajas.
Jeesuselt küsiti: “Mis toimub sinu Jumalariigis?” Mees, kes nii küsis, ei esitanud küsimust aja kohta. Ta tahtis teada, mis saab ta ihadest. “Kas nad täituvad? Kas seal ootab ees igavene elu või surm? Kas seal on kannatusi? Kas seal on ülemaid või alamaid?” Niisis küsis ta: “Mis toimub sinu Jumalariigis?”
Jeesus vastas nagu zeni munk: “Seal ei ole enam aega.” Võimalik, et küsija ei mõistnud, mida talle sellega öelda tahti. Mida siis tahtis Jeesus oma sõnadega öelda? Aga seda, et aeg on horisontaalne, Jumalariik aga vertikaalne, igavene. See on alati siin, kuid et sellesse siseneda, pead väljuma ajast.
Nii on armastuses üks mõeldav sissepääs – võid ära tulla ajast. Seepärast tahab igaüks, et teda armastatakse ja ta tahab ise armastada. Paljud küll ei mõista, mis on armastuse problemaatika meile nii tähtis ja armuigatsused nii tugevad. Kuni sa seda ei mõista, ei suuda sa armastada selle sõna sügavamas mõttes ja ka teistel pole võimalik sind armastada.
Millegipärast arvame, et igaüks on võimeline armastuseks ka sellisena, nagu ta on. See ei ole nii. Armastus on teine dimensioon. Kui püüad armastada kedagi, jäädes edasi ajaraamistikku, siis see ei õnnestu. Ajas on võimatu armastada.
Mulle meenub üks lugu.
Meera oli armunud Krishnasse. Ise oli ta abielunaine, printsi abikaasa. Prints sai Krishna peale armukadedaks. Krishnat polnud ju enam ammu elavate kirjas. Krishna ja Meera füüsilise eksistentsi vahel haigutas viie tuhande aasta pikkune ajalõhe. Kuidas võis siis Meera olla armunud Krishnasse?
Ühel päeval ütles prints oma naisele: “Sa ei väsi rääkimast oma armastusest Krishna vastu, aina laulad ja tantsid temale, kuid kus ta siis on. Kellega sa räägid, keda sa armastad?”
Meera, kes rääkis Krishnaga ja laulis ning tantsis temale, näis olevat hull. Ümberolijate silmis ta oligi seda. Prints küsis: “Kas sul on ka mõistust peas? Kus on su Krishna? Keda sa armastad? Kellega räägid? Samal ajal kui mina olen siin ja sa ei märkagi mind…”
Meera vastas: “Just Krishna on siin, mitte sina… Krishna on igavene, sina mitte. Ta on alati olnud siin ja on ka tulevikus, sind aga ei ole. Oli aeg, kui sind ei olnud siin, ja tuleb aeg, mil sind jälle ei ole. Kuidas ma võin siis uskuda, et sa oled nende kahe mitteolemise vahel? Kuidas on kahe mitteolemise vahel võimalik olemine?”
Prints eksisteerib ajas, Krishna igavikus. Niisiis võid sa viibida printsi läheduses, suutmata ometi temani jõuda, ikka jääd talle kaugeks. Samas võid sa olla ajas väga-väga kaugel Krishnast ja olla ometi temaga. Selles väljendub erinevate dimensioonide vahe.
Vaatan siin enda ette ja näen kivimüüri. Tõstan pilgu ja näen sinitaevast. Kui vaatad ringi ajas, näed alati müüre. Kui vaatad väljaspoole aega, näed piiritut taevast. Armastus avab igaviku. Kui sa oled ealeski armastanud, tead oma kogemustest, et armastus sobib meditatsioonitehnikaks.
Kallistustes, sulnis printsess, tunneta armastust igavese eluna!
Armastajana ära jää kõrvalseisjaks, vaid sula armastuseks ja kandu igavikku! Kui armastad kedagi, kas tunnetad end siis armastajana? Kui tunnetad, et oled olemas kui armastaja, siis see näitab, et liigud ajadimensioonis, ja seega pole see, mida sa tunned, õige armastus. Kui võid armastades öelda: “Ma olen”, tähendab see, et viibides füüsiliselt küll lähedal, oled vaimselt oma armastusest väga kaugel, teisel pool maakera.
Ära piirdu sellega, et armastad, saa armastuseks! Kallistades armastatut, saa ise kallistuseks! Suudeldes ära ole suudleja, vaid suudlus, unusta täielikult oma ego ja sula tegevusse. Sula tegevusse nii täielikult, et tegijat nagu enam polekski. See peab muidugi paika ka kõigi muude tegevuste puhul, olgu selleks siis söömine või käimine, ainult, et armastuses on kõige kergem sellega – ego hajutamisega – algust teha. Seepärast ei suuda egoistid armastada. Nad võivad küll rääkida, laulda ja kirjutada armastusest, kuid armastada nad ei suuda. Ego ei saa armastada.
Shiva soovitab meil sulada armastuseks. Kallistades saa kallistusteks, suudeldes suudluseks! Unusta end nii täielikult, et võiksid öelda: “Mind ei ole enam, on vaid armastus!” Siis ei tuksu süda, vaid tuksub armastus, ei ringle veri, vaid armastus; ei vaata silmad – vaatab armastus, ei puuduta käed – puudutab armastus!
Saa armastuseks ja sisene igavesse ellu! Armastus muudab su dimensioonid. Äkki oled sööstnud välja ajast ja näed enda ees igavikku.
Armastusest võib saada sügav meditatsioon, kõige sügavam meditatsioon. Armunud on mõnigi kord teada saanud üht-teist sellistki, mida pühakud pole teadnud. Armastajad on puudutanud seda keset, millest joogid on mööda läinud. Aga kui sa ei muunda armastust meditatsiooniks, on see vaid juhuslik pilk, see nägemine, millest äsja rääkisin. Tantra tähendabki armastuse muundamist meditatsiooniks. Nüüd mõistad, miks tantra räägib nii palju armastusest ja seksist. Miks siis? Aga sellepärast, et armastus on kõige loomulikum ja kõige kergemini avatav uks, millest sisenedes võid tõusta kõrgemale sellest maailmast, sellest horisontaalsest dimensioonist.
Vaata Shivat ja ta abikaasat Devit! Näib, et nad on üks ja sama olevus. Ühesolu on nii sügav, et nad on kadunud sümbolitesse. Kõik me oleme näinud Sihvalingat. See on fallosesümbol, Shiva seksuaalorgan. Kuid ta ei ole üksi, ta asetseb Devi vaginal. Muistsed hindud tundsid asja. Tänapäeval ei mõtle Shivalingat silmitsedes paljud sellele, et nende ees on fallose sümbol. On püütud seda unustada ja jõupingutused, võiks öelda, on vilja kandnud.
Jung meenutab oma mälestustes üht kaunist ja naljakat juhtumit.
Konaraki templit külastades rääkis Jungi saatev pandit kõigest, mida pühamus näha võis, kuid ei maininud sõnagagi Shivalingasid, ehkki neid oli nii palju, et võimatu näis olevat neist mööda vaadata, neid mitte märgata. Kui siis Jung esitas lõpuks nende kohta küsimuse, sosistas panit talle kõrva: “Ärge küsige minult siin. Pärast räägin. See on natuke piinlik asi.” Kujutlen, kuidas Jung võis sisimas naerda. Sellised on siis need tänapäeva hindud!
Kui nad olid templist välja jõudnud, astus pandit jällegi päris Jungi ligi, ning sõnas: “Et te enne seda küsisite, polnud hea… Nüüd ma ütlen. See on saladus.” Ja siis sosistas ta suurele õpetlasele kõrva: “Need on meie salajased kehaosad.”
Euroopasse tagasi jõudnud, jutustas Jung sellest juhtumist suurele India usundi- ja kultuuriloo tundjale Heinrich Zimmerile. Too puhkes naerma: “Vahelduseks päris hea lugu! Ma olen kuulnud palju suutest hindudest, Buddhast, Krishnast, Mahavirast. See, mida teie räägite, ei kõnele küll suurest hindust, vaid lihtsalt hindust…”
Armastus on Shivale suur värav sisenemiseks. Seks on talle seeme ja armastus sellest kasvanud õis. Kui hülgad seemne, hülgad ka õie. Seksist võib kasvada armastus. Kui nii ei juhtu, on tegemist mingi väärastunud seksivormiga. Hukka mõista tuleb väärdumust, mitte seksi. Armastus peab õitsele puhkema, seksist peab saama armastus. Kui see sinu puhul nii ei ole, pole siin süüdi seks. Süüdi ole ise.
Seks ei peaks jääma pelgalt seksiks, ta peaks kasvama armastuseks – nii õpetab tantra. Ka armastus ärgu jäägu armastuseks, vaid teisenegu valguseks, meditatiivseks kogemuseks, selle viimseks, ülimaks, müstiliseks tippelamuseks. Kuidas seda muundumist teostada? Saa tegevuseks ja unusta tegija! Armastades ole armastus, mitte armastaja. Siis ei ole see sinu armastus või meie armastus või minu armastus, vaid on armastus kui selline. Kui sind ennast pole seal, siis oled sa absoluudi lättes, voolus, siis oled armastuses. See ei ole sina, kes armastab, armastus on su alla neelanud, sa oled lahustunud armastuses. Oled saanud voolavaks energiaks.
D. H. Lawrence, uuema aja üks kõige loovamaid vaime, oli tantrist – ilma et ta seda teadnuks. Läänemaailm mõistis ta hukka, tema raamatud olid keelatud, teda kaevati kohtusse. Seda kõike ainult sellepärast, et ta ütles: seksuaalenergia on ainus energia ja seda alla surudes toimite vastupidiselt universumi seadustele ning teile jäävad nägemata selle energia ilusaimad õied.
Kui surud seksi alla, siis muutub see inetuks. See on kurikaval ring: preestrid, moralistid, niinimetatud usklikud, paavstid, shankaracharya’d ja teised – lakkamatult tegelevad nad seksi mustamisega. Kui sa siis nende mõjul hakkadki seksuaalsust endas häbenema ja alla suruma ning see tundub sulle tõesti aina inetum, on neil hea öelda: “Mis me rääkisime! Nüüd tunned seda ka oma kogemustest!”
Seks on täiesti süütu energia, sinus voolav eluenergia. Ära hakka teda mustama! Sel ei ole tõesti mõtet! Selle asemel püüa kõik oma seksuaalsuseavaldusi, millised need ka poleks, tõsta armastuse tasandile. Kui sa jääd näiteks oma partneriga üksnes seksi tasandile, tähendab see seda, et sa ekspluateerid teda, kasutad kui vahendit, mille võib tarvitamise järel ära visata. Võib-olla on sul isegi uhke tunne seda tehes. Kui madal ja tühine on elu sellisel tasandil! Kui seksist saab armastus, ei ole teine enam vahend ja sa ei ekspluateeri teda. Teine ei olegi enam päriselt teine, ta on osa sinust. Siin ei saa enam juttu olla ekspluateerimisest, sest te mõlemad jagate omavahel sügavat elamust. Te aitate teineteisel liikuda argimaailmast nii erinevas maailmas – armastuses. Seks ilma armastuseta võib kergesti muutuda ekspluateerimiseks, armastus aga on koosliikumine teistsugusesse maailma.
Kui see liikumine pole vaid hetkeline ja kui ta muutub mediteerivaks, kui unustad selles enda täielikult, nii et armastaja ja armastatu sulavad ühte, ning on vaid armastuse voog – siis selle kohta ütlebki Shiva, et igavene elu on teie.

Osho, “Tantra, Vaimsus ja seks” 1994.

 

Tänapäeva lastest ja vanematest

lapsedOsho on öelnud:  ”Iga laps saab aru, et ta näeb maailma teisiti kui tema vanemad. Nägemise koha pealt on asi täiesti kindel. Tema väärtused on teistsugused. Laps korjab rannas merekarpe, aga vanemad ütlevad:”Viska minema.Mis sa raiskad aega?” Aga lapse meelest on karbid nii ilusad.
Laps näeb erinevust, ta mõistab, et tema väärtused on teistsugused kui vanematel. Vanemad ajavad raha taga, tema tahab liblikaid püüda. Ta ei mõista, miks vanemaid huvitab nii väga raha- mis te sellega peale hakkate­? Aga vanemad ei taipa, mida teeb laps liblikate ja lilledega.
Kõik lapsed avastavad need erinevused. Ainus mure on, et laps ei julge oma õigust nõuda. Tema meelest peaks teda rahule jäetama. Vaja on natuke julgust, mis on lastel ka olemas, kuid ühiskond mõistab hukka ka nii kauni omaduse nagu lapse julgus.
Armastavad vanemad aitavad oma lastel olla julge, isegi omavahelistes suhetes. Samuti suhetes õpetajate, ühiskonna ja kõigi teistega, kes üritavad rikkuda lapse isikupära. ”

Aita siis oma lapsel kasvada ja luba tal elada, kogeda. Lase tal ise järele proovida mis on õige, mis vale. Unusta käsud-keelud ja ära suru ennast peale ega püstita ideaale. Ära ürita lapsest kasvatada enda sarnast, sest nii teed ta vaid õnnetuks kogu eluks. Leia võimalus alati öelda “jah” oma lapsele, nii saad ka ise läbi selle kasvada. Ja õpeta ühte oluliseimat tõde: “Selleks, et saada tuleb kõigepealt midagi anda.” Ning anna siis ka ise lapsele vaid armastust, sest selles on kõik, mida su laps peale toidu vajab. Nii oskab laps ka täiskasvanueas rõõmu tunda ja seda ka teistega jagada. Ja ole igal võimalikul hetkel rõõmustamas koos oma lastega, nad jälgivad sind alati ja ka nende suurim rõõm on näha sind rõõmsa ja õnnelikuna…

Jaana Kuus

“Jah” elule

Kas olete tähele pannud, et me kõik oleme energia- inimesed, vesi, toit, päike? Elu seisneb pidevas energiate vahetamises ja me saadame pidevalt endast välja energialaineid. Seega meie ise oleme oma elu loojad- oma mõtete ja tegutsemisega loome pidevalt enda reaalsust, käesolevat hetke. Kui see hetk on positiivne ja rõõmu pakkuv või negatiivne ja muresid tekitav- mõlemal juhul oleme oma mõtetega selle ise oma ellu kutsunud.
jah-elule-300x204Igaüks meist saab tegelikult ise valida endale rahulolu pakkuva elu mida elada. Universum tahab meid aidata, et me saaksime olla õnnelikud- kuid universum lähtub selles meie tunnetest mida endast energialainetena välja saadame. Selle tulemusena tekib käesolev hetk, siin ja praegu ja soovi korral saame seda ise muuta- “Jaatades” oma elu.

Jaatad oma elu kui:

  • aktsepteerid ennast sellisena nagu sa oled
  • tegeled asjadega mis pakuvad rõõmu ja rahulolu
  • oled avatud ja siiras, täis armastust
  • oled abivalmis, märkad ja hoolid
  • väljendad oma emotsioone
  • oled täis energiat ja elurõõmu
  • oled rahulolev ja õnnelik

Eitad oma elu kui:

  • sa teed midagi teiste pärast või kohustusest
  • allud üldsuse survele
  • ei armasta iseennast
  • tegeled asjadega mis sulle tegelikult rõõmu ei paku
  • oled pidevalt hirmul, vihane, kahtlev ja vastupanus
  • oled kurb ja tunned pidevalt ebamugavust
  • tunned ennast energiast tühjana

Osho “Jah” mantra on üks suurepärane harjutus elu jaatamise õppimiseks:
“Ma õpetan teile, kuidas jaatada elu, armastust ja inimesi. Jah, see tee on okkaline, aga okkaid ei pea ju lugema. Ärge tehke okastest väljagi; mediteerige roosi üle. Ja kui teie meditatsioon jõuab sügavale roosi ning roos jõuab sügavale teisse, siis muutuvad okkad väiksemaks kui nad tegelikult on. Ühel hetkel olete üdini roosi lummuses; enam pole maailmas mitte ühtegi okast.
Hakake oma energiat suunama jaatusesse- looge “jah”- mantra. Korrake igal õhtul magama minnes ”jah….jah” ja häälestage end jaatusele. Kõigutage end jaatuse rütmis ja laske jaatusel end pealaest jalatallani vallata. Laske jaatusel endasse tungida. Korrake “jah…. jah….jah”. Olgu see teie kümneminutiline palve õhtul enne magamajäämist.
Hommikul istuge voodis ja korrake palvet kolme minuti jooksul. Esimese asjana korrake “jah…jah” ja häälestage end jaatavalt.
Mil iganes te päeva jooksul tunnete, et negatiivsed tunded kipuvad pead tõstma, siis peatuge. Hea, kui te saaksite valjusti öelda ” Jah…jah”. Kui see pole võimalik, siis võib seda ka vaikselt teha. Harjutage kolm nädalat jaatamist.”
 (Osho “Hingepalsam”)

“Jaatust” saad endas avardada sellest teadlikuks saades, ennast vaadeldes. Kogedes ja väljendades oma tundeid, saad kontakti oma “Minaga”, tunned erinevaid emotsioone endas ja need aitavad sul jõuda oma tegeliku olemuseni.

Kui AVATUD Sina oled elule? Tea, et avades ukse uutele võimalustele oma elus tulevad head asjad sinu juurde erinevatest suundadest väga kiiresti. Ja iga järgmise ukse taga on uus uks. Universum on piiritu, seega on ka sinu heaolu piiritu variantide ruum, kus sina oled oma reaalsuse looja, sina oled see kes valib oma tee, oma elu ja oma õnne. Öeldes “Jah” elule lihtsalt tulevad head asjad su ellu.

Proovi järgi ja sa näed peatselt ka tulemusi!

Jaana Kuus