Tag: Hetked

Shiva ütles Devile: “Kallistustes, sulnis printsess, tunneta armastust igavese eluna!”

Shiva alustab kõnet armastusest. Esimene meditatsioonitehnika on seotud armastusega, sest armastus on kõige lähemal sellele rahuseisundile, milleta meditatsioon on mõeldamatu. Kui sa ei suuda armastada, ei õnnestu sul ennast lõdvaks lasta. Kui oskad lõdvestuda, raugeda rahuseisundisse, võid ka armastada.
Pinge all olev inimene ei suuda armastada. Miks? Pinge-inimene on orienteeritud eesmärgile. Ta võib näiteks raha teha, ei saa aga armastada, sest armastusel puudub eesmärk – kui on tõesti tegemist armastusega. Sa ei saa armastust panka panna või tugevdada selle läbi oma ego. Armastus on tegelikult midagi kõige absurdsemat, mida võib kujutleda – tal ei ole mingit eesmärki väljaspool iseennast.
Raha teenid sa mingil eesmärgil, teenimine ise on vahend. Maja ehitad selleks, et võiksid hiljem selles elada – siingi on tegemist vahendi ja eesmärgiga. Armastus ei ole vahend. Miks sa armastad? Mispärast sa armastad? Armastus on eesmärk iseeneses. Seepärast ei saa armastada ükski kalkuleeriv ja loogiliselt mõtlev inimene, kellele on tähtsad niisugused asjad nagu vahendid ja eesmärgid. See, kes mõtleb nendes mõistetes, lihtsalt peab olema pideva pinge all, sest eesmärk võib realiseeruda üksnes tulevikus, mitte siin ja praegu.
Sa ehitad maja, järelikult ei saa sa selles elada praegu. Enne pead ta valmis ehitama. Sa võid elada selles praegu pooleliolevas majas kunagi tulevikus, kuid mitte praegu. Sa kogud raha; su pangaarve kasvab suureks kunagi tulevikus, praegu on ta alles üsna väike. Vahendeid pead kasutama praegu ja eesmärgid realiseeruvad tulevikus.
Armastus on siin ja praegu, ja tulevik kui mõiste langeb hoopis ära. Seepärast on armastus nii lähedane meditatsioonile. Ka surm on seepärast lähedane meditatsioonile – temagi on siin ja praegu – kui ta saabub. Kui surm on kätte jõudnud, võid sa surra üksnes siin ja praegu, mitte tulevikus. Samuti ei saa sa surra minevikus. Surm on alati olevikuline.
Surm, armastus, meditatsioon – kõik nad on olevikulised. Kui su meelt varjutab surmahirm, ei suuda sa armastada. Kui mõte armastusele heidutab sind, ei saa sa mediteerida. Kui sa ei hooli mediteerimisest, on su elu kasutu – mitte vahendi ja eesmärgi mõttes, vaid sügavamas tähenduses.
Võib tunduda imelik seostada neid kolme – armastust, surma ja meditatsiooni. Tegelikult see pole imelik, nad on sarnased elamused. Kui oled leidnud juurdepääsu ühele, leiad selle ka teisele.
Shiva alustab armastusest. Ta ütleb:
“Kallistustes, sulnis printsess, tunneta armastust igavese eluna!”
Mida see tähendab? Nii mõndagi. Kõigepealt seda, et armastuses on üksnes olevik. Minevik ja tulevik on haihtunud. Sa liigud oleviku ruumis, praeguses hetkes. Seetõttu ütlevadki targad mehed, et armunud on pimedad ja hullud. See tähendabki seda, et nad ei näe minevikku ega tulevikku.
Mis on siis juhtunud armastajatega? Nad liiguvad täielikult vaid olevikuhetkes, arvestamata mineviku või tulevikuga – neid aegu nende jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Pimedad on nad nende meelest, kes pidevalt kõike arvestavad, aga, kes ei suhtu ellu kalkulaatorite kombel, neile on nad prohvetid. Neile, kes ei kaluleeri, on armastav vaade ainus õige pilk elule.
Ütlen kokkuvõtteks veel kord: armastuses ei ole minevikku ega tulevikku. Mis on aga olevik? See on olevik üksnes nende kahe – mineviku ja tuleviku vahel, seega midagi relatiivset. Kui aga pole minevikku ega tulevikku, mida peame siis silmas oleviku all? Mõiste olevik kaotab oma tähenduse. Seepärast ei kasutanudki Shiva sõna olevik, vaid ütles “igavene elu”. Seega siis igavik, sisenemine igavikku.
Oleme harjunud jaotama aega kolmeks: minevik, olevik, tulevik. Nii mõelda on vale, olemuslikult vale. Aeg jaotub minevikuks ja tulevikuks. Olevik ei ole osa ajast, vaid osake igavikust. See, mis on möödas, on aeg, ja see, mis tuleb, on ka aeg. See, mis on, ei ole aeg, sest ta ei möödu, ta on alati siin. See nüüd on alati siin – alati. See nüüd on igavene.
Kui alustad liikumist minevikust, ei jõua sa kunagi olevikku – sa jõuad tulevikku. Minevikust jõuad alati tulevikku. Olevikust ei jõua sa kunagi tulevikku. Olevikus võid jõuda aina sügavamale ja sügavamale olevikku – ja see ongi see igavene elu.
Võime öelda ka nii: teekond minevikust tulevikku on aeg. Aeg kujutab endast liikumist tasasel maal, horisontaalis. Sel hetkel, mil oled olevikus, dimensioon muutub, nüüd liigud sa vertikaalselt, kas üles või alla, kõrgustesse või sügavustesse, igatahes mitte enam horisontaalselt! Buddha ja Shiva elavad igavikus, mitte ajas.
Jeesuselt küsiti: “Mis toimub sinu Jumalariigis?” Mees, kes nii küsis, ei esitanud küsimust aja kohta. Ta tahtis teada, mis saab ta ihadest. “Kas nad täituvad? Kas seal ootab ees igavene elu või surm? Kas seal on kannatusi? Kas seal on ülemaid või alamaid?” Niisis küsis ta: “Mis toimub sinu Jumalariigis?”
Jeesus vastas nagu zeni munk: “Seal ei ole enam aega.” Võimalik, et küsija ei mõistnud, mida talle sellega öelda tahti. Mida siis tahtis Jeesus oma sõnadega öelda? Aga seda, et aeg on horisontaalne, Jumalariik aga vertikaalne, igavene. See on alati siin, kuid et sellesse siseneda, pead väljuma ajast.
Nii on armastuses üks mõeldav sissepääs – võid ära tulla ajast. Seepärast tahab igaüks, et teda armastatakse ja ta tahab ise armastada. Paljud küll ei mõista, mis on armastuse problemaatika meile nii tähtis ja armuigatsused nii tugevad. Kuni sa seda ei mõista, ei suuda sa armastada selle sõna sügavamas mõttes ja ka teistel pole võimalik sind armastada.
Millegipärast arvame, et igaüks on võimeline armastuseks ka sellisena, nagu ta on. See ei ole nii. Armastus on teine dimensioon. Kui püüad armastada kedagi, jäädes edasi ajaraamistikku, siis see ei õnnestu. Ajas on võimatu armastada.
Mulle meenub üks lugu.
Meera oli armunud Krishnasse. Ise oli ta abielunaine, printsi abikaasa. Prints sai Krishna peale armukadedaks. Krishnat polnud ju enam ammu elavate kirjas. Krishna ja Meera füüsilise eksistentsi vahel haigutas viie tuhande aasta pikkune ajalõhe. Kuidas võis siis Meera olla armunud Krishnasse?
Ühel päeval ütles prints oma naisele: “Sa ei väsi rääkimast oma armastusest Krishna vastu, aina laulad ja tantsid temale, kuid kus ta siis on. Kellega sa räägid, keda sa armastad?”
Meera, kes rääkis Krishnaga ja laulis ning tantsis temale, näis olevat hull. Ümberolijate silmis ta oligi seda. Prints küsis: “Kas sul on ka mõistust peas? Kus on su Krishna? Keda sa armastad? Kellega räägid? Samal ajal kui mina olen siin ja sa ei märkagi mind…”
Meera vastas: “Just Krishna on siin, mitte sina… Krishna on igavene, sina mitte. Ta on alati olnud siin ja on ka tulevikus, sind aga ei ole. Oli aeg, kui sind ei olnud siin, ja tuleb aeg, mil sind jälle ei ole. Kuidas ma võin siis uskuda, et sa oled nende kahe mitteolemise vahel? Kuidas on kahe mitteolemise vahel võimalik olemine?”
Prints eksisteerib ajas, Krishna igavikus. Niisiis võid sa viibida printsi läheduses, suutmata ometi temani jõuda, ikka jääd talle kaugeks. Samas võid sa olla ajas väga-väga kaugel Krishnast ja olla ometi temaga. Selles väljendub erinevate dimensioonide vahe.
Vaatan siin enda ette ja näen kivimüüri. Tõstan pilgu ja näen sinitaevast. Kui vaatad ringi ajas, näed alati müüre. Kui vaatad väljaspoole aega, näed piiritut taevast. Armastus avab igaviku. Kui sa oled ealeski armastanud, tead oma kogemustest, et armastus sobib meditatsioonitehnikaks.
Kallistustes, sulnis printsess, tunneta armastust igavese eluna!
Armastajana ära jää kõrvalseisjaks, vaid sula armastuseks ja kandu igavikku! Kui armastad kedagi, kas tunnetad end siis armastajana? Kui tunnetad, et oled olemas kui armastaja, siis see näitab, et liigud ajadimensioonis, ja seega pole see, mida sa tunned, õige armastus. Kui võid armastades öelda: “Ma olen”, tähendab see, et viibides füüsiliselt küll lähedal, oled vaimselt oma armastusest väga kaugel, teisel pool maakera.
Ära piirdu sellega, et armastad, saa armastuseks! Kallistades armastatut, saa ise kallistuseks! Suudeldes ära ole suudleja, vaid suudlus, unusta täielikult oma ego ja sula tegevusse. Sula tegevusse nii täielikult, et tegijat nagu enam polekski. See peab muidugi paika ka kõigi muude tegevuste puhul, olgu selleks siis söömine või käimine, ainult, et armastuses on kõige kergem sellega – ego hajutamisega – algust teha. Seepärast ei suuda egoistid armastada. Nad võivad küll rääkida, laulda ja kirjutada armastusest, kuid armastada nad ei suuda. Ego ei saa armastada.
Shiva soovitab meil sulada armastuseks. Kallistades saa kallistusteks, suudeldes suudluseks! Unusta end nii täielikult, et võiksid öelda: “Mind ei ole enam, on vaid armastus!” Siis ei tuksu süda, vaid tuksub armastus, ei ringle veri, vaid armastus; ei vaata silmad – vaatab armastus, ei puuduta käed – puudutab armastus!
Saa armastuseks ja sisene igavesse ellu! Armastus muudab su dimensioonid. Äkki oled sööstnud välja ajast ja näed enda ees igavikku.
Armastusest võib saada sügav meditatsioon, kõige sügavam meditatsioon. Armunud on mõnigi kord teada saanud üht-teist sellistki, mida pühakud pole teadnud. Armastajad on puudutanud seda keset, millest joogid on mööda läinud. Aga kui sa ei muunda armastust meditatsiooniks, on see vaid juhuslik pilk, see nägemine, millest äsja rääkisin. Tantra tähendabki armastuse muundamist meditatsiooniks. Nüüd mõistad, miks tantra räägib nii palju armastusest ja seksist. Miks siis? Aga sellepärast, et armastus on kõige loomulikum ja kõige kergemini avatav uks, millest sisenedes võid tõusta kõrgemale sellest maailmast, sellest horisontaalsest dimensioonist.
Vaata Shivat ja ta abikaasat Devit! Näib, et nad on üks ja sama olevus. Ühesolu on nii sügav, et nad on kadunud sümbolitesse. Kõik me oleme näinud Sihvalingat. See on fallosesümbol, Shiva seksuaalorgan. Kuid ta ei ole üksi, ta asetseb Devi vaginal. Muistsed hindud tundsid asja. Tänapäeval ei mõtle Shivalingat silmitsedes paljud sellele, et nende ees on fallose sümbol. On püütud seda unustada ja jõupingutused, võiks öelda, on vilja kandnud.
Jung meenutab oma mälestustes üht kaunist ja naljakat juhtumit.
Konaraki templit külastades rääkis Jungi saatev pandit kõigest, mida pühamus näha võis, kuid ei maininud sõnagagi Shivalingasid, ehkki neid oli nii palju, et võimatu näis olevat neist mööda vaadata, neid mitte märgata. Kui siis Jung esitas lõpuks nende kohta küsimuse, sosistas panit talle kõrva: “Ärge küsige minult siin. Pärast räägin. See on natuke piinlik asi.” Kujutlen, kuidas Jung võis sisimas naerda. Sellised on siis need tänapäeva hindud!
Kui nad olid templist välja jõudnud, astus pandit jällegi päris Jungi ligi, ning sõnas: “Et te enne seda küsisite, polnud hea… Nüüd ma ütlen. See on saladus.” Ja siis sosistas ta suurele õpetlasele kõrva: “Need on meie salajased kehaosad.”
Euroopasse tagasi jõudnud, jutustas Jung sellest juhtumist suurele India usundi- ja kultuuriloo tundjale Heinrich Zimmerile. Too puhkes naerma: “Vahelduseks päris hea lugu! Ma olen kuulnud palju suutest hindudest, Buddhast, Krishnast, Mahavirast. See, mida teie räägite, ei kõnele küll suurest hindust, vaid lihtsalt hindust…”
Armastus on Shivale suur värav sisenemiseks. Seks on talle seeme ja armastus sellest kasvanud õis. Kui hülgad seemne, hülgad ka õie. Seksist võib kasvada armastus. Kui nii ei juhtu, on tegemist mingi väärastunud seksivormiga. Hukka mõista tuleb väärdumust, mitte seksi. Armastus peab õitsele puhkema, seksist peab saama armastus. Kui see sinu puhul nii ei ole, pole siin süüdi seks. Süüdi ole ise.
Seks ei peaks jääma pelgalt seksiks, ta peaks kasvama armastuseks – nii õpetab tantra. Ka armastus ärgu jäägu armastuseks, vaid teisenegu valguseks, meditatiivseks kogemuseks, selle viimseks, ülimaks, müstiliseks tippelamuseks. Kuidas seda muundumist teostada? Saa tegevuseks ja unusta tegija! Armastades ole armastus, mitte armastaja. Siis ei ole see sinu armastus või meie armastus või minu armastus, vaid on armastus kui selline. Kui sind ennast pole seal, siis oled sa absoluudi lättes, voolus, siis oled armastuses. See ei ole sina, kes armastab, armastus on su alla neelanud, sa oled lahustunud armastuses. Oled saanud voolavaks energiaks.
D. H. Lawrence, uuema aja üks kõige loovamaid vaime, oli tantrist – ilma et ta seda teadnuks. Läänemaailm mõistis ta hukka, tema raamatud olid keelatud, teda kaevati kohtusse. Seda kõike ainult sellepärast, et ta ütles: seksuaalenergia on ainus energia ja seda alla surudes toimite vastupidiselt universumi seadustele ning teile jäävad nägemata selle energia ilusaimad õied.
Kui surud seksi alla, siis muutub see inetuks. See on kurikaval ring: preestrid, moralistid, niinimetatud usklikud, paavstid, shankaracharya’d ja teised – lakkamatult tegelevad nad seksi mustamisega. Kui sa siis nende mõjul hakkadki seksuaalsust endas häbenema ja alla suruma ning see tundub sulle tõesti aina inetum, on neil hea öelda: “Mis me rääkisime! Nüüd tunned seda ka oma kogemustest!”
Seks on täiesti süütu energia, sinus voolav eluenergia. Ära hakka teda mustama! Sel ei ole tõesti mõtet! Selle asemel püüa kõik oma seksuaalsuseavaldusi, millised need ka poleks, tõsta armastuse tasandile. Kui sa jääd näiteks oma partneriga üksnes seksi tasandile, tähendab see seda, et sa ekspluateerid teda, kasutad kui vahendit, mille võib tarvitamise järel ära visata. Võib-olla on sul isegi uhke tunne seda tehes. Kui madal ja tühine on elu sellisel tasandil! Kui seksist saab armastus, ei ole teine enam vahend ja sa ei ekspluateeri teda. Teine ei olegi enam päriselt teine, ta on osa sinust. Siin ei saa enam juttu olla ekspluateerimisest, sest te mõlemad jagate omavahel sügavat elamust. Te aitate teineteisel liikuda argimaailmast nii erinevas maailmas – armastuses. Seks ilma armastuseta võib kergesti muutuda ekspluateerimiseks, armastus aga on koosliikumine teistsugusesse maailma.
Kui see liikumine pole vaid hetkeline ja kui ta muutub mediteerivaks, kui unustad selles enda täielikult, nii et armastaja ja armastatu sulavad ühte, ning on vaid armastuse voog – siis selle kohta ütlebki Shiva, et igavene elu on teie.

Osho, “Tantra, Vaimsus ja seks” 1994.