Pettumustundest

Pettumusetunne- mis see ikkagi on, mis nii sageli inimesi külastab ja paneb ennast väljendama läbi sõnapaari- olen pettunud? Tihtipeale ollakse pettunud iseendas, teistes, elus ja olukordades, millesse satutakse ja see loob palju kannatusi, mis pole tegelikult üldse vajalikud.

Pettumusetunne tekib, kui on konflikt nähtava ja nähtamatu, alateadvuse ja teadvuse vahel, illusioorse ja nähtava tegelikkuse vahel, tõese ja vale vahel, mõistuse ja südame vahel, Kõrgema mina ja madalama mina (ego)  vahel. Mõni inimene armastab kogeda maailma läbi pettumusetunde ja ta kogeb seda kõikjal, millega kokku puutub. See on õpitud kogemus, kuid loob tugeva energeetilise blokeeringu, mis sarnaseid pettumustundega seotud kogemusi üha uuesti erinevatel tasanditel ellu tõmbab.

Mis siis ikkagi pettumusetundesse viib? Näiteks olukord, kus inimene otsib väljastpoolt iseennast seda “miskit” mida ta ise ka ei tea, aga mis peaks tema arvates “olema midagi erilist”. Ja kui tulemus ei vasta nendele ootustele, mida tihtipeale ikka juhtub, siis on tulemuseks suur pettumus. Iga pettumusetunde puhul taskuks endalt küsida, kuidas ma selle olukorra oma ellu tõmbasin? Kas ma tegin ennast väiksemaks kui ma tegelikult olen, et sellele tasandile laskusin, mille ma enda arvates olin ületanud juba aastaid tagasi? Mida ma endale sellega seoses valetasin? Kas ma ehitasin õhulosse? Millise vale-reaalsuse ma enda jaoks oma mõtetega lõin?

Oletame, et otsustame minna midagi õppima ja õpetaja, kes ette astub, ei paista olevat see, kellena me teda ette kujutasime. Me olime talle peale projetseerinud oma nägemuse sellest, kes me tahtsime et ta oleks aga tema oli ikka see, kes ta on. Tema ise. Pettumustunde tõttu ei suuda me teda vastu võtta sellisena, nagu ta on. Me ei suuda näha, et temas on väga palju suurepäraseid omadusi, mis on tegelikult isegi veel paremad kui me oskasime ette kujutada. Väga palju tekib pettumustunnet ka suhetes- algselt projetseeritakse partnerile kõik need väärtused, mida me tahame, et tal oleks, idealiseerime ja paneme silma kinni. Aga tasapisi näeme ikka tõde- elu näitab just sedasama- kõik on nagu see on ja meil jääb üle vaid sellega leppida või edasi liikuda. Pettumustunde taga peitub alati õppetund- meile oli seda kogemust vaja, kuniks me õpime rohkem usaldama iseennast ja tegema enda jaoks kõrgemaid valikuid; samuti olema rohkem teadlikud sellest, kuidas loome ahela mõte-tunded-emotsioonid.

Mõnikord võetakse pettumuse ohvriks iseennast (iseendas pettumine), mõnikord otsitakse seda väljastpoolt (pettumine teistes inimestes ja välistes olukordades). Pettumustunde vältimiseks ongi oluline lahti lasta sellest mõttemustrist, millega endale ootusi luuakse. See on seotud nn. vajadusega ette-mõelda, muretseda, ennast kaitsta, samuti sisemiste hirmudega. Lase sellel kõigel minna.

Kui sa ütled endale, et sa ei suuda mitte kunagi ette mõelda, mis tegelikult juhtuma hakkab või mis on lõpptulemus ja lased endal olla käesolevas hetkes- saad sellest osa just sellisena nagu see hetk on. Eriline ja täiuslik, justnagu sina ise.

Ole alati uudishimulik ja avatud võtma vastu seda mis ON. Keskendu sellele, mida sa enda jaoks saad kogeda, õppida, näha, tunda, tajuda selles olukorras, nendes tingimustes. Lahendus on alati elamine hetkes. Ära oota kunagi kelleltki midagi. Kui pole ootusi, pole ka pettumust. Ainult siis saab iga hetk ja olukord muutuda su jaoks omaette kingituseks. Kõik on palju parem kui sa isegi arvata oskad.

Jaana