Pettumusetunne- mis see ikkagi on, mis nii sageli inimesi külastab ja paneb ennast väljendama läbi sõnapaari- olen pettunud? Tihtipeale ollakse pettunud iseendas, teistes, elus ja olukordades, millesse satutakse ja see loob palju kannatusi, mis pole tegelikult üldse vajalikud.
Pettumusetunne tekib, kui on konflikt nähtava ja nähtamatu, alateadvuse ja teadvuse vahel, illusioorse ja nähtava tegelikkuse vahel, tõese ja vale vahel, mõistuse ja südame vahel, Kõrgema mina ja madalama mina (ego) vahel. Mõni inimene armastab kogeda maailma läbi pettumusetunde ja ta kogeb seda kõikjal, millega kokku puutub. See on õpitud muster, kuid loob tugeva energeetilise blokeeringu, mis sarnaseid pettumustundega seotud kogemusi üha uuesti erinevatel tasanditel ellu tõmbab.
Mis siis ikkagi pettumusetundesse viib? Näiteks olukord, kus inimene otsib väljastpoolt iseennast seda “miskit” mida ta ise ka ei tea, aga mis peaks tema arvates “olema midagi erilist”. See on idealiseerimise ning enda ja oma elu võrdlemine teistega. Ja kui tulemus ei vasta nendele ootustele, mida tihtipeale ikka juhtub, siis on tulemuseks suur pettumus. Iga pettumusetunde puhul taskuks endalt küsida, kuidas ma selle tunde olen loonud? Kas ma tegin ennast väiksemaks või suuremaks kui ma tegelikult olen, et selle oma ellu valisin? Mida ma endale sellega seoses valetasin? Kas ma ehitasin õhulosse? Millise vale-reaalsuse ma enda jaoks oma mõtetega lõin? Milline on tõde?
Toon ühe näite. Oletame, et otsustame minna midagi õppima ja oleme kuulnud õpetaja kohta palju head teistelt inimestelt või lugenud meediast. Õpetaja, kes ette astub, ei paista aga olevat see, kellena me teda ette kujutasime. Me olime talle peale projetseerinud oma nägemuse sellest, kes me tahtsime, et ta oleks ja võrdleme nüüd meedia ja teiste inimeste poolt loodud kuvandiga. Aga tema oli ikka see, kes ta on. Tema ise. Aga me ei suuda seda näha sest otsime temas seda, mida ette kujutasime. Pettumustunde tõttu ei suuda me teda vastu võtta sellisena, nagu ta on. Pettumustunne on nagu loor mis varjutab reaalsust. Me ei suuda näha, et temas on väga palju suurepäraseid omadusi, mis on tegelikult isegi veel paremad kui me oskasime ette kujutada.
Väga palju tekib pettumustunnet ka suhetes- algselt projetseeritakse partnerile kõik need väärtused, mida me tahame, et tal oleks, idealiseerime ja paneme silmad kinni. Aga tasapisi näeme ikka tõde- elu näitab just sedasama- kõik on nagu see on ja meil jääb üle vaid sellega leppida või edasi liikuda. Pettumustunde taga peitub alati väärtuslik õppetund- meile oli seda kogemust vaja, kuniks me lõpetame võrdlemise ja õpime rohkem usaldama iseennast ning tegema enda jaoks kõrgemaid valikuid; samuti olema rohkem teadlikud sellest, kuidas loome endas ahela mõte-tunded-emotsioonid.
Mõnikord võetakse pettumuse ohvriks iseennast (iseendas pettumine), mõnikord otsitakse seda väljastpoolt (pettumine teistes inimestes ja välistes olukordades). Mõtete muutmine pole alati kerge kuid kui tabad end pettumustundelt siis kutsu ennast korrale. Kui oled pettunud siis püüa olukorrast leida enda jaoks midagi head. Pettumustunde vältimiseks on oluline lahti lasta sellest mõttemustrist, millega endale ootusi luuakse. See on seotud nn. vajadusega ette-mõelda, muretseda, ennast kaitsta, samuti sisemiste hirmudega, andestamatustega. Lase sellel kõigel minna.
Proovi teha oma elus asju õigetel eesmärkidel- nii, et see mida teed, toob sulle rahu ja rõõmu. Ära oota kunagi kelleltki midagi. Kui pole ootusi, pole ka pettumust. Ainult siis saab iga hetk ja olukord muutuda su jaoks omaette kingituseks.
Ole alati uudishimulik ja avatud võtma vastu seda mis ON. Keskendu sellele, mida sa enda jaoks saad kogeda, õppida, näha, tunda, tajuda selles olukorras, nendes tingimustes. Lahendus on alati elamine hetkes. Kui sa ütled endale, et sa ei suuda mitte kunagi ette mõelda, mis tegelikult juhtuma hakkab või mis on lõpptulemus ja lased endal olla käesolevas hetkes- saad sellest osa just sellisena nagu see hetk on. Eriline ja täiuslik, justnagu sina ise.
Jaana