Iga kord, kui sa ütled ma ei saa, ei oska, ei suuda, ei või, see pole võimalik – on see energeetilises mõttes justkui kõikide uste lukku löömine. Ja siis ei hakkagi sa saama, oskama või suutma enne, kui sina ise need uksed uuesti lahti teed ja ennast avad selle vastuvõtmiseks, mis aitab sul mõista, osata, suuta ning näha, et kõik on tegelikult võimalik.
Kui sa oled avatud ja valmis õppima, et teada saada, uurida, mõista ja aru saada siis on kõik elus sulle palju lihtsam. Sa oled vaba elama ja tegutsema ning su ees on piiritult võimalusi. Uudishimulikkus ja soov teada saada midagi uut ei peaks sinus kunagi lõppema. Samuti usk parema tuleviku ees. Sa justkui kõnnid läbi elu avatud väravate, kus omandad mõistmist, teadmisi ja elutarkust ning suudad rohkem igal oma sammul. Unistused annavad sulle tiivad ja armastus valgustab su teed.
– Jaana
Elu on nagu teekond mööda hiigelsuurt spiraali- see hõlmab tõususid ja mõõnasid, enne kui jõuad paika kus võid tõdeda, et kõik on veel parem kui see su elus üldse kunagi on olnud.
Kõik, mida näed siin planeedil on armastus- ka see, mida sa silmaga ei näe. Enese armastuseenergiaga täitmiseks piisab kui viid oma teadlikkuse sellele, ehk siis otsustad seda teha. Siruta oma käed üles ja hoia peopesad avatuna- armastuseenergia hakkab koheselt voolama su kehasse ja see puhastab ning laeb sind. Niisamuti võid viia oma tähelepanu jalataldadele ja kujutleda endale kuldsed juured ning ühendada end mõtte kaudu Emakese Maa südamega ja lasta sealtkaudu armastuse tulel voolata, puhastada, tervendada.
Meil kõigil on oma tee, omad rajad ja elu on täis lõputuid kordusi. aga Sinu enda teadlikkusest sõltub alati see, kuidas mingis olukorras käitud ja otsustad reageerida. Sellest saabki sinu elukogemus.
Kui armastuse leek on kord sündinud, siis ei ta kustu nii lihtsalt. Armastuse säde võib pinna all hõõguda kuid see ei kustu iial. Ta võib mattuda valede ja tunnete tolmu alla, kuid see ei kustuta sädet. Selle leegi vägi on nii tugev, võitmatu, see leek on kustumatu. Armastus lihtsalt oli, on ja jääb. See on kõige alguspunkt. Kõik mis pärast sünnib, sünnib hirmust selle armastuse ees või hirmust selle armastuse pärast; rõõmust ja tänulikkusest selle armastuse pärast ja armastusest oma armastuse vastu. Võid valida hirmu tee ja võid valida armastuse tee ja see tee mille valid, seda sa ka koged oma reaalsuses.
Kerge on inimesel alati öelda, et ma ei kuule kõrgemat juhatust, ei kuule iseennast, ingleid, Jumalat…aga kui tihti võtad vaevaks päriselt kuulata, kogu oma hingega, südamega? Kui tihti kuulad, mida on öelda sulle vihmal või tuulel; milliseid sõnumeid toob sulle vaikne vesi järves või tormine meri; millest kõnelevad puud ja kivid; mida räägib sulle päike või kuu; millest räägib sulle tähistaevas või maa su jalge all; mida räägib sulle paigalseis su elus. Kui tihti kuulad oma keha tema appikarjetes või õndsusetundes? Kui tihti kuulad sa omaenda hinge soove ja vajadusi, appikarjet sinu enda armastuse järele? Kui tihti kuulad sa teist inimest tõeliselt ära, ilma püüdmata oma seisukohti pähe määrida või rääkida oma lugu? Kui tihti julged sa kuulata lihtsalt vaikust ja lased sel endaga kõneleda armastuse keeles?